Ärkamisaeg

Kes võis olla see müstiline ratsanik,
seal kingul,
iga öö ta plagistas,
meenutas mingist mehhiko filmist
ühte mariachit.

Või nägin ma seda unes.

Viimasel ajal on neid unenägusid
keeruline eristada päris maailmast.

Kõik on nii unenäoline,
droonid lendavad taevas,
hologrammid ja puutetundlikud kellad
ja arvutid ja tahvlid ja autod
ja majad,
inimesed pole ainult enam
nii puutetundlikud.

Äratuskella enam pole,
ei oska siis enam eristada ka
millal päris ärkamine toimub.

Enam pole aega ka,
nuusutaks õhku – haiseb,
oleks üksi – pole ruumi,
kusagilt saadakse sind ikka kätte,
kui sina ei leia maailma,
siis tuleb maailm ja leiab sinu.

Aga see ratsanik,
see on küll huvitav,
mida ta seal plagistab.