Härra M oli õppinud koogimeister,
mitte selline koolipinki nühkiv,
vaid ikka omal käel ja ahju juhatusel.
Ahi oli kuumavereline juhendaja,
nii mõnigi kord laksas ta härrale
valusaid ville sõrmedele,
kui härra unustas miskit või keskit,
ei tema rohkem unustanud,
võibolla see tegigi temast meistri.
Härra M otsustas oma sünnipäeva puhul
küpsetada meistri oskustele väärilise
šokolaadi koogi,
selleks otsis ta välja oma väliriided
ja sammus poe poole
vajalikumaid tarbeid muretsema.
Poes vestles ta rahulikult oma
nööbitolmukestega,
arutledes koguste ja vajalike
nimetuste üle,
see võttis tema ajast ja ruumist
päeva suurima osa.
Tagasiteel kohtas härra M
ühte iseäranis kentsakat noormeest,
tal olid pulstunud juuksed,
nagu Medusal ja kottis püksid,
väga värvilised riided
ja natuke pesemata olek.
Noormees sosistas härrale
ja tema nööbitolmukestele
kentsakaid sõnu,
midagi savust ja tripist
ja kõikide kookide emast,
seda ema tahtis härra M küll kohata,
nii siis sai ostetud veel üks
komponent, et ahi näeks
kuidas meister kõikide kookide ema
valmis teeb.
Tuba haises kohutavalt,
kui härra M kooki meisterdas,
aga ahju ta selle sai
ja mõne aja pärast sai see
ka jahtuma pandud,
siis polnud lõhnal enam
väga vigagi.
Härra M sõi kooki ja urahtas,
sõi ja köhatas,
sõi ja unustas,
sõi ja naeris,
siis avastas ta, et kõik naeravad,
kõigil oli sünnipäevast tore meel,
naeris härra ja naeris ahi,
naeris röstergi,
kuigi tema kindlasti naljale pihta
ei saanud.
No comments:
Post a Comment