teatmeteos oli liiga paks et läbi võtta
aga mis sa igavusega teed
ta sakutas lehti ebamääraselt
märkas sõna siin ja sõna seal
kleepis need oma peas kokku
ja sobitas eelnevate mõtetega
siis otsis õige pastaka või pliiatsi
või midagi mis mingigi jälje kuidagi jätaks
mõni kord võis selleks olla kruvi vastu
aiaplanku
halvimal juhul ja elukaaslase kurvastuseks
elutoa lauale
näis et endast jälge jätta oli luuletajale
loomuomane
paberi valik kujunes sama keeruliseks
väike märkmik
kas ikka jooneline
kas ikka ruuduline
või paljas valge
või hoopistükkis arvutisse
või tahvlile
või tahvelarvutisse
tähtis oli tunne
mõtted peas ei kao
arvas luuletaja
need ainult kohanduvad ja loovad uusi mõtteid
kujunevad sujuvad
ujuvad kusagil väikestes mõttealustes
soontes
vaja on lihtsalt õiget pendlit
või vitsa et need üles leida
siis puurida ja aina puurida
luuletaja sulges end ajutiselt erinevatesse
tubadesse
nii mõnigi kord mitte ainult enda kodus
naine oli talle kõiksekallim
tema tõi luuletajas väge esile
kannatas tema tujukusi
vormis tema luulepilti
tahtmatult
naine oli tasane emalõvi
majalukk
ei tema lasknud oma luuletajaga
miskit halba sündida
tülid tulid ikka esile
aga luule parandas haavad
pühendused ja sõnade seadmine
läbi tindiste näppude
tõid lohutust ja andestust
luuletaja kippus end nii mõnigi kord
halbade harjumuste küüsi lubama
ka selles aitas naise vaikimine
või kuri sõna
mida harva kuulda oli
kõik mida elult vaja mõtles
ta üksinda sõrmi tagurpidi väänates
naine ja inspiratsioon
tuleks nüüd ainult see tunnustus.
No comments:
Post a Comment