Prügimägedel pole õigust

Ennegi sai kodunt jalga lastud salaja,
mindud siis mööda Urge teed,
mitte seda suurt, mis nüüd,
vaid ikka vana, see mis läbi võpsiku jookseb.

Aga siis kus me ikka läksime, vend oli väike,
kippus kaebama, aga koju üksi jätta ka ei tahtnud,
vanamees oli pudeli kallale asunud oma vanas 157s
ja mutt, noh tol ajal ei teadnud,
hiljem isa rääkis, et oli naabri Urmasega kohtingul.

Mööda seda Urge teed me siis läksime,
ei mäleta mis kord see oli, aga jube pime oli,
kartsin kohutavalt, aga vend kindlasti kartis rohkem,
mina pidin siis eeskujuks olema, tugev ja nii.

Vanaonu oli Artur, elas enne Pahklat,
seal kus nüüd see jube suur prügimägi,
kavatsevad vist pinnase peale laotada,
kinni mätsida, haiseb kohutavalt kui tuul
sealtpoolt on, aga vanaonu juurde me läksimegi.
Seal oli rahulikum, üksi ta seal elas,
ei teagi mis perega juhtus või kas tal seda kunagi olnud oli,
mingit juttu tean vanemad rääkisid omavahel,
vahest ikka poole kõrvaga kuulsid,
midagi vapsidest ja muudest tollase punaste
jamaga seotust.

Vanaonu oli selline tasane kuju,
aga eks temagi aegajalt plahvatas,
ajad olid siis ka veel koledad,
eks mis sa ikka teed kui koguaeg hirm on.
Vennaga jõudsime ilusasti kohale,
vanaonu oli pahane küll,
aga ta vist ikka teadis, et kodus oli meil
hullem.

Järgmisel päeval sain mina ikka naha peale,
vanamees tuli oma pohmakaga, võttis venna,
see nii pisike ju, viis koju, minust polnud hullu,
või ta tõesti oma lõputus tarkuses sai aru
ja andis mulle asu.

Seal ma istusin terve suve, või noh tegelikult
vanaonu rakendas mind kohe tööle,
sugulane Kalju tuli samuti,
aga see ei tähendanud kunagi täielikku
töötegemist, ikka me leiutasime mingeid lollusi,
küll ühekorra tahtsime hobuse ja vankriga tagasi
kodupoole sõita, sellega läks nihu,
ajasime traavi ja hobune oli vana Tori,
kippus vahutama, aga need sunnikud ei kannata ju.
Vanaonu sikutas tutist aga Kaljut kätte ei saanud,
tema oli juba suurem, ei tema lasknud.

Igasugu nalja sai.

Kord pidin tuppa puid tassima, aga tema oma vana peaga
oli kapsarauad koridori põrandale jätnud, koperdasin otsa,
siis peopesas pärast siuke auk, verd muudkui tuli,
vanaonu sellepeale, et mis sa koperdad, vaata ette.
Eks tollal ei tahetud vigu tunnistada, või ei osatud,
aga ma teadsin küll, et tal kahju oli, pärast vedas oma meepoti välja,
küll me siis andsime hagu.
Jumal teab mil jälle saab.

Seal oli tore olla, kodus ei tahtnud üldse olla,
koguaeg mingi jama, pluss alevivärk,
mis seal ikka teed, vanamees pani küll puid lõhkuma
ja muud sellised nipet-näpet asjad,
aga Arturi juures sai ikka vähki püüda jõest ja puha,
isastel on need sugujalad kõhu all pirakad,
emastel polnd üldse, sellised vibalikud ainult,
mingisuguseid me püüda ei tohtinud, mingi värk oli,
ei mäleta enam.
Mõrrad olid meil ikka olemas, siuksed nässid,
sinna pistsime seatapu ajast alles jäetud maksatükikesi
ja muud, vahest kasutasime kokresid ka kui viitsisime
püüda.
Vähk oli hea, muidu siuke mudamaitse aga noh,
võibolla oleks viitsinud rohkem vaeva näha,
oleks ehk parem tulnud.

Jah selliseid suvesid oleks võinud rohkem olla,
nüüdseks vanaonu ammu lännu,
kolis ära, pärast kusagil linnas tolmnes,
suri suht vanalt, aga ei tea kah, ta nägi vana välja,
koguaeg oli tal mingi räbal puhvaika
ja mingi must mütsilotu,
see mis lõunas saunades nüüd on,
nagu Udolgi.

Siis venelased tulid ehitasid oma datšad sinna peale,
enne kütsid maja ära,
ei viitsinud puid teha talvel, siis hakkasid hoopis
maja seestpoolt kütma,
lõpuks lagunes kokku,
tol ajal see neil nii käiski, pärast rajoonikomiteest
küsisid uue maja.

Vanaonu istub kusagil kõrgemal nüüd laiutab käsi kindlasti,
kere pöörab hauas teist külge,
tagumik susiseb,
kunagi peaks talle lilli hauale viima,
tore mees oli.