oli ta komandeeringus sattunud
joomapeale ühe sõbra ja tema näitsikuga,
näitsikul olla olnud ema,
selline ema kes noorel poisil
jõnksud kõhu alla tõmbab,
olla temalgi tõmmanud.
Isa ei häbenenud tunnistada,
et untsu läks tal see üritus,
rääkis küll sõbra kiirustamisest
ja auto sireenist,
suurest joobest samuti,
aga hääles oli see noot,
kui kirjeldas näitsiku ema
palitu alt paistvaid rindu,
seda tasast häält mis
vanakat pakkus
ja juukseid, mis hiljem
krunni olla seatud.
Isa jättis jutu pooleli.
Aga ta vaikis pikemaks ajaks,
see ei olnud tavaline naine,
minu kujutluses oli see küll
miskit ebaloomulikku,
see naine kummitas
meid mõlemaid nüüd.
Teadsin kohe, et mina
tulevikus ei lase sellisel
hetkel küll untsu minna,
mina teen heaks need vead.
Mina võtan selle palitu
ja võtan vanaka
ja võtan hetke
selle näitsiku ema elust.
No comments:
Post a Comment