Rahva vaen

Kased on tuppa toodud.
Potis podisevad kapsad.
Vanavanemad on vana raadio
välja võtnud.
Kuulavad uudiseid meilt ja mujalt.
Nemad kuulaksid Eesti hümni
parema meelega.
Seda ümisetakse ainult põllul
ja käimlas.

Isa tuleb koju, väike nagu ta on.
Kaarsilla ehituse ajal.
Kunagi käib ta sealt üle,
kainelt ja purjus olles.
Vanaisa mitte.
Temal on põhimõtted.

Mina sünnin 1967.

Kuritsa on üle põllu.
On suur talu.
Elanikud on metsa poole.
Nemad ei torgi kedagi.
Neid ei torgitud samuti.
Isegi küüditamise jaoks
olid liiga metsas.
Ema elab Kuritsal.
Ema torgiti küll.
Isa torkis.

Siis sündisin mina.
Nüüd olen rahvavaenlaste
tütar number 1.

Seltsimaja

Enam ei olegi seltsimajasid.
Või noh on, aga mitte selliselt,
nagu meie vanematel
ja vanavanematel.
Seltsimaja oli kultuurimaja,
oli nagu omaaegne hiis.

Toodi ohverdusi taarale,
selle nime otsesemas tähenduses.
Kositi läbi tantsuliste numbrite
ja löödi kokku nii sarvi kui toobreid.

Ruja lammutas, Fix, Apelsin,
Singer Vinger.
Neid oli veelgi.
Eesti mastaabi järelkaja,
kes endiselt kajavad.

Kohila poole oli rong tulnud.
Esinejaks – ei mäleta kes,
aga rahvas oli vagunite katustel.
Maanteedel kündsid
mootorratta jõugud jne jne.

Nõukogude aja trubaduurlik
eluolu läbi nende seltsimajade.
Omamoodi võitlus valitseva korra
ja inimloomuse vasta.
Omamoodi uskumine noorusesse.
Selle aja inimesed –
beebibuumi järgne generatsioon,
nemad tajusid maailmalõppu
oma punaste komsallikestega
ja "kuuskümmend aastat nõukogude jalgpalli"
lühkaritega.

Nad panid elule tule otsa
ja põlesid kaasa,
seni kuni punastest sallidest
said siidisallid
ja Abbast sai Terminaator 2.

Vabaduse tulekuga kadusid
ka enamus seltsimajasid.
Nüüd võis kõike teha,
kõike öelda.
Aga eestlasele meeldib
vastumeelsus, salaja irvitamine
ja süsteemi õõnestamine.
Nüüd aga polnud enam mõtet
ega vahet.
Nüüd oli aeg hakata lapsi kasvatama,
neid samu mis valmis tehtud,
maha kantud.

Kuni järgmiste seltsimajadeni,
seltsimeeste ja vennasrahvasteni.

Kiimuri päevaraamat

Mina pole religiooni muuks pidanud,

kui traditsiooniks, kultuuriks

või kellegi nõdrameelsuseks.

Aga minagi nooruses katsetasin.

Esimeste purjutamistega seoses

oli tore end välja elamas käia

noorteõhtutel palvemajas.

Seal olid ilusad tüdrukud,

nagu meelitamas kohe 

püha kolmainsuse 

vettivasse vahesse.

Seal sai harjutada väitlemist, 

filosofeerida ja uurida.

Arendada silmaringi.

Kodukoha statistiline silmaring

oli nagu hiirevitt.

Mina aga olin juba siis 

poeetilise kallakuga.

Aga need tüdrukud ja naised –

nii kaunid.

See teadmine veel, et enamus,

jah enamus olid nagu 

noppimata ploomid.

Sex hopper, cherry popper.

Tollal põhines kõik mängul,

teatraalsusel.

Eesmärk ei olnudki otsene

kontsamurdmine,

kui et rohkem vaadata mis saab.

Palju suudad ära rääkida.

Palju suudad välja keelitada

nende tõelist arvamist asjast.

Mida rohkem ära rääkisin.

Mida rohkem keelitasin,

seda enam mõistsin 

inimese hingeelu.

Need inimesed olid kas 

katkised või kadunud hinged,

kellele liisk langes usu kasuks.

Need inimesed olid 

vananenud vaadetega vanemate

järeltulijad, kes soovisid

ainult ja ainult oma vanemate

lugupidamist, silmapilgutust

ja ilusat sõna.

Mitte olla enesestmõistetavad.

Minu joomine hoogustus,

tundes nende valu 

ja nähes seda maski

mille taha varjamine nagu hetkeks

neile lootust andis.

Oma terava keele lükkasin

nii mõnelegi kõrva,

aga tollal oli mul veel tundlik

südametunnistus.

Esimeste toast väljapoole

jäänud erektsioonide saatel

panin ma oma filosoofi 

ja keigari ameti maha.

Edaspidi valisin välja,

nüüd järele mõteldes,

need kõige väärtuslikumad,

kõige õrnemad hinged,

kellega lävides

ehk nende ja endagi teismelist

maailmatunnetust parandada

ja arendada.

Või olin ma lihtsalt kiimas.

Oma naise leidsin saunast,
temaga sain ma lapse.
Laps läks sõtta,
tema leidsin kirstust.

Oma isa leidsin kõrtsust,
temalt sain peksu.
Naist ei löönud.
Lapsi pole.

Oma elu leidsin lakalt,
siis kui sõda oli läbi.

Vana on olla vanas kehas.
Vaim uitab kaugetel radadel.
Pool on siin, pool on lännu.

Naine pikutab maja taga põllul.
Ise olen unetu.

Väike alge

Vanasti olla noor olnud maailma pind,
märgus vetest ja kerkis mägedest,
kiikus vasemale, paremale.
Taevas oli kindlam paik ja ase,
sealt tulid hiiglased ja tulilinnud.
Sealt tulid isandad ja ülemsepad.

Seal üleval elas oma kuldse krooni all
Kõigem.
Kõigem oli kõikse targem.
Kõigem oli kõikse tugevam.
Kõigem oli kõige, kõige.

Tema laudaks olid pilvepõllud
ja hobuseks oli Kõu.
Aedikuid polnud Pimeduse ajast
nähtud ega lubatud.
Pimedus oli Uudishimu.
Pimedus oli Vardjas.
Pimedus oli Valguse vend.

Kõigem sündis Pimedusest ja Valgusest.
Enne oli vaikus.

Kõigem sündis, et olla vahemees.
Laia olemise kohtunik.
Et võrdsus valitseks.
Et ajas oleks ruum.
Et ruumis oleks aeg.

Kõigem oli hiiglaste kuningas,
tema igatsus oli Täht.
Tähte tavatses Kõigem ainult öösiti silmata.
Täht oli Pimeduse tütar.

Ülemsepad olid hiiglaste abilised ja sõbrad.
Ülemsepad naersid ja müristasid.
Naersid ja kaklesid.
Naersid ja sepistasid.
Naersid ja sepistasid Pimeduse ja Valguse üheks.
Salaja kui Kõigem oli Tähel taas kosjas.

Ülemsepad olid krutskeid täis.
Pimedusest võeti ürgne uudishimu,
sellest oli Pimeduse rüü.
Valgusest võeti ürgne armastus,
sellest oli Valguse rüü.

Ülemsepad lõid ajale rütmi,
lõid rüüdest lapi,
lõid inimese.

Ülemseppadele lõi Hirm enne lõppu vasarasse.
Hirm pani inimesed maale.
Hirm rahustas podiseva pinna ja kerkiva mäe.

Kui Kõigem oli mõistnud tegu.
Mõistnud hukka Ülemseppade krutski,
läinud ta tülli nendega.
Oma hobusega traavis ta taevavõlvil
ja müristas.
Ülemsepad pagesid, Hirm ees,
see lõi jalgadesse.

Kõigem saatis tulilinnud tooma tagasi
sepatööd.
Tulilinnud kraapisid ja karjusid.
Salaja ja tasa.
Lärmakalt ja lõhkudes.
Tulilinnud väsisid päevatööst
ja sättisid oma kehad puhkama
milleeniumiteks.
Tulilinnu kääpad ajavad siiani suurt tossu,
seal kus vesi on oma tee uuristanud
Tulilinnu pessa,
sealt tuleb sooja ja tervendavat vett.
Mõnes kohas kui inimene liiga lähedal
on tulilinnule, siis võib ta ärgata
ja kääpa pooleks lüüa
või oma kuumusega taevale
märki saata.

Inimene on senimaani uudishimulik
ja armastust täis.
Armastab vihata.
Armastab otsida.
Armastab armastada.

Kõigem ootab aga oma aega.
Siis kui Täht on naiseks võetud,
siis tegeleb pakilisemate asjadega.

Karupärg

Nartsiss, va egoist, tõstab iga kevad pää
ja tilbendab sooja tuule käes.
Iga külm tuul võtab ta kaasaks.
Iga neiu, pärjale toeks.

Nartsiss, va egoist, niisutab jalga mu vaasis
ja pilkab tubast eluviisi.
Iga sõna võtab.
Iga pilgu.

Ja solvub. Närtsib.

Nartsiss oli mu talu peremees/naine.
Enesele naise sain tema pärja alt.
Talu tema juure pealt.

Lisakrooni hoiab tulitähe värvi.
Esiisa ilu peegeldab.
Sunnib minevikku piidlema.

Annab oma meelevaldse tekke
jumaluste/inimeste süüks.

Nartsiss, va egoist.

tulevik jäi kaugele

minevik on ees

olevik sai kokku 

minu südames

kodu on soov

soovide meres

mina olen kaldal

teises peres

vanaks mu mure

saab sind hoides

vanaks ma suren

vanaks sind hoides

tusane on tee

tusane meel

kõik mis ees

veel on teel

minust on häbi

sinuga koos

sinuga koos

kõik on läbi

häbi

häbi

häbi

Mehed ei taha vabadust
mehed ei taha sundi
mehed ei taha lohutust
mehed on sest 

sic transit 
gloria mundi

Naised on eemal
naised on kaugel
naised on üleval
naised on all
naised ei taha

per aspera
ad astra
             

talle ütlesin et armastan

sulle ütlen homme

enda unustan olemast

endale jätan jälje

endale jätan meene

talle tõin lilli

sulle toon vaasi

enda nopin peenrast

talle ei tunnista

sinust ma unistan

enda jätan sootuks

sinuga koon mustri

tema on lõngaks

ise saan sooja

lõpuks oleme kõik kellegi käpikud

Ringmäng

Arvad, et jõuad vananedes tõele lähemale.
Just siis.
Mõistad, et oled käinud ringiratast.
Aina sissepoole.
Samm-sammu haaval.
Poisikesena vead näpuga liiva sisse vaod.
Laine kustutab. Puhastab.
Noorena tood esimese armastuse rannale leegitsema.
Tema silmad. Tema huuled. Tema süütus.
Laine kustutab. Puhastab.
Pesa punud sinna samasse. Vanadele sütele.
Meri on tasane. Vaikus enne tormi.
Laine kustutab. Puhastab.
Arvad, et jõuad vananedes tõele lähemale.
Just siis.

Laine kustutab. Puhastab.

Pani ketti

Tema raputab end vanadest sulgedest.
Liimib uued.
Sigadele munemist ei õpeta.
Tema loeb Hamsunit.
Loetleb sõrmedel kartulikoori.
Me saame hakkama.
Peaksime saama.

Tema väristab pekki.
Antiteesi ja teesi vahel.
Vabaduse hind on kõrge.
Tõuskem linnuna taeva.
Broileri hind on alla läinud.

Tema ühe jala ja ratastega.
Tema neljasilmalise.
Tema kettide ja lippude.
Tema punaste roheliste.
Tema väärika karvavahetusega.

Tema karismaatilisus.

Viru väravate vahel

Kui Uku veest välja tuli, oli tal
ühes jalas sinine, teises kollane sokk.
Uku sättis pihlaka ümber piha.
Peko silmas seda ja kiimaväe kaitseks
lasi surelikel koradsipraasniku korraldada.

Peninukid oma nuhkimisega said vasta koonu.
Neljanda nimega isandale saadeti sõnumi asemel
suurema numbriga jalavari.
Manala, Toonela, Hiiela mardikad
ja liblikad ja linnud kõik said osa riituslikust
palvusest.

Esivanemate vägi.
Ematu vaeslapse pulm.
Küll taevataat ise hoolitseb ta ette.
Külmking neljanda nimega isandale.
Hunt murra kolm korda.
Kõu löö kolm korda surnuks.

Ilmaneitsi marja süües muutusid surelikud
ilusateks ja tõusid maa pealt taevasse paistma.
Keegi määris võidega silmi
ja piilus piduliste seast muruneiusid.
Nüüd sai igatsusest kihvtikarikas.

Surematud ja surelikud ei saa koos mängelda.
Ühe õnn on teise õnnetus.
Kärgata kõu ja uputa vihm.
Uku tegi pihlakast kallima.
Eestlane tegi isandast alama.

360°

Vabrikutest, poodidest, kodudest algavad revolutsioonid.

Mujalt ka.

Punased vägistasid Aurora kogupaugu saatel Talvepalees.

Isa sai 1905 külma.

Aga süda oli kuum.

Ex injuria jus non oritur.

1343 süüdati Harjumaal mäekünkal asuv maja.

Maha pesti ristimisvesi.

Neli maailmalõpu ratsanikku.

Neli kuningat.

Neli pead = üks aru.

Dies irae.

Lammaste sekka valmista koht.

Sikkudest lahuta.

Kvalitatiivne muutus kultuuris.

Sedap see on.

Mephisto Hancock

mephisto ma tulen sinu suursuguses pimeduses
sinu kabja läige
sinu karva karedus
sinu ingerjas mõttevool
sinu groupie´d
jah sinu tuuritamisele tulen asenduslauljaks
happerännakutel
talvistel ekstaasi higistamistel
sulatame koos käpikutelt mustreid
jah mephisto sinuga loon meistriteose
parseldan perset hinge asemel
tubli tükk skisofreenilist liha
minu väike põrguline
pane oma punane X
minu eluloo allkirja kasti

signature here:

JUMAL ON SURNUD

troon on tühi

seaduslik pärija on ristil

meenutame hea sõnaga kadunukest

isa poega ja püha vaimu

jeesus maria karjatas juhtunut kuuldes

süütus on võetud

viljast sai puu

puust sai küte

mine linna kaevule

seal mees valab vett

jumal on surnud

liin on katkenud

hinged tõuske kammitsaist

võtame selle peale

proosit

L-Jay ehk kuidas luule litsi lööb

Klõps, klõps, klõps, klõps, klõps,
vurrrrrrrrrrrrrr,
sedasi peaks käima mu trükimasin,
sedasi peaks käima sõnade joru
otse siit ja alla sinna.

Sedasi kerib luule end kerra oma urus
ja ei tulegi välja.

Sedasi ajan oma lähedased hulluks.
Hull normaalsuses on raske olla,
ei oska enam valida keskkonna faktoreid
enda normaalsuse definitsiooniks.

Sedasi peaksin lugema Lear`i, Oidipust,
Nibelungide lõõritamist, Ahasveeruse
ukse ette peaksin piipu popsutama minema,
peaksin, peaksin, peaksin.

Ja sedasi tuleb luule kõige mõttetuma
hetke, kõige mõttetumalt inimeselt,
kõige mõttetuma nähtusena,
kõige, kõige, kõige.

Tuleb, kergitab kaabut ja ütleb:
"How ya doin?"

Poole sajandi tagune mälestus endast enne laste ärkamist

Ametialane pädevus kunstlikuks eneseväljenduseks
nõuab vast rohkem kui anda soovin
või proovin
aga mis sellest
täna olen rohkem mees kui eile
vaatan üks karv munandil jälle lisaks
aastaid hiljem
vaatan sama karv mis kord
mu mehelikkust märkis lamab poti kaanel
aastaid hiljem vaatan külmetavat kunstniku
tuleb lumesajust
kotid külmetavad silmade all
väljendab end nii pädevalt
küsib ulualla
räägib kaunist kurbusest
räägib luidetest ja küsib palju mul lapsi
ütlen et olen poolingel ja poolhoor
lapsed magavad
pole ammu üle lugenud
solvub
võtab mu küünla
taskust liiva ja teri
viskab laiali
astub välja
ja nõnda sünnibki see kunst
ja see ongi siis see kuulsus
kunagi olin minagi noor

Karakteri loomine kuvandi järgi

Panen paika selle mis tähtis ja vajalik. Ajan pea paljaks 

ja silitan seda krobelist kuumaastikku. Silitan ja mõtlen:

Kuningana pole krooni vaja, naine loob austuse floora

ja faunaga, neid meil terve tuba täis. Taimed, istikud, 

potid ja aarad ja kassid ja koerad ja siis mina seal taga –

troonita-kroonita kuningas. Vanas elamises, viieaastase

poisina, sai osa faunast koduste reeglite järgimise tõttu

ämbrisse pistetud ja kaanel istutud. Osale lükati nuga

kõrri ja naaber enne jõule teostas karvaeemaldust keeva

veega. Nii palju värinaid ja seakisa. Öösiti värisen 

minagi, öösiti muutun seaks ja värisen selles keevas 

voodivannis. Aga loomad mulle meeldivad ja linnud.

Naine meeldib samuti, üldiselt. Peegelpilt ei meeldi.

Kiilanev kolp, katmas hullunud meelt. Silmad on

kuldsed, siis pruunid, siis kollased, siis hallid, siis sinised.

Naine on suur aara, nokk viltu ees, saba puhevil. Ema

oli sarnane. Kas ma hingan? Ma ei näe korralikult,

prillid mustad või tahab olemuse kvintessents mind jälle

maha kanda. Peegel ajab mõtted nii kiireks, siis hajali,

siis sassi, siis, siis, siis. Selliseid mõtteid mõtlen silitades

oma krobelist pead. Selliseid mõtteid hingan peeglile

liiga lähedal olles uduks, hingan unustades, et polegi

vist minu mõtted. Kuningas on nii üksik, naljahammas

on puudu, soon on umbes. Hullu kroon katab ülevalt

ja sitakroon alt. Nõnda valitseb inimkond tuhandete

                             tagusest eilsest.

– Leo Sulnis

Muljetusi aegadest enne ja praegu, siin- ja sealpool Emajõge

1974
Oo postihärra, ära too seda und.
Jah und, sest sinu tähitud kirjadega
koos tuleb mul alati tahtmine magada,
sest mis oleks parem kui teha üks uinak,
just siis kui kohustused oma osa nõuavad
meie niigi lühikesest elust.

1856
Oo mõisahärra, ära too seda sakste katekismust,
minu ainsale tütrele enne lõunat ja pärast ööd,
enne naitumist ja viljategu,
ära isegi vabanda oma piitsa ja kisaga
eins, zwei, drei.
Lihtsalt ära ole üks kirjaoskaja.

1991
Oo kallim, ära õhka enne õhtut,
enne pidusse minekut,
mäletad ju meie võlgades vanaema
juttu esivanematest ja mõisahärra
armuloost peretütrega.
Nüüd istub Karksis kartulivagude vahel,
sosistab üks, kaks, kolm,
tuhk ja tolm.

2016
Oo kroonikud, ärge laimake eestlaste pürgimust,
ärge parastage untsuminekuid,
Kroonika – sina ka.
Muidu lähen magama.

Pastorihärra rõõmuks

Igavese Juudi kombel kulutan taldu ja vaimuteri,
peatumiseks ei anna endale mahti.

Ei anna, sest ei ole mahti, ei ole võhma,
ei ole seda kuulsat eestlasele omast jonnakust.
Jalad on end ülejäänud keha küljest eemaldanud,
vaatan neid vaeseid vibalikke.
Isa ikka soovitas nooruses rohkem füüsisele rõhku panna
ja siin nad nüüd on – rändaja eluteel.

On vedamine, kui leiab ivakese hamba alla
või sooja keha ja aseme.
On vedamine kui võetakse peale ja veetakse,
järgmisesse linna, külasse, ammunägemata sugulaste manu.

Sugulased on teinekord nii rumalad oma viisakuses,
seda on nii mõnedki isehakanud, et soovivad jälle nägemist
või kohtumiseni või jumalaga jättu.
Selle viimase eest hoiatan tõsimeeli,
muidu siin juudikombel ei tuterdaks.

Sugulased sugulasteks ja tered ning nägemised jäägu homse valda.
Ja jumal või just see Jumal, kes säriseva religiooni
ja kasutatud hambaniidi sarnasusest ehk nii teadlik pole.
Kes oma kõikvõimsuses lasi pühadel vaimudel
ja muudel nimbusekandjatel tulla minu kohale
ja sisse sõita, nii, et aastateks teo ja kõnevõimetu olin.

Seda rääkis pastorist vend mulle, et Issanda väe ja võimuga
saan mina oma pahedest võitu,
viska minema paturüü ja kalla need tabletid potist alla,
unusta viina-ja naisehimu, unusta valetõde ja andu kõiksusele.
Siis ma andusin ja andusin veel ja veel ja natukene enne lõppugi,
kuniks kraapisin nimetähed meie lapsepõlve kodu tualetti,
koos kuupäevaga loomulikult, ja asutasin end teele.
Viimse mohikaanlase kombel, viimse tõelise palverändurina,
üksik ristirüütel, otsimas oma kohta maailmas.
Eesti piires loomulikult. Don Quijotele omase vintskusega, rumalusega.

Eesel olin eile, eesel olen täna ja eesel peab must saama hommegi.
Selliseid paastumõtteid lasin endal ülevalt alla, edasi ja tagasi
ja ainult peale teist päeva.
Keha otsustas, et kõik see higistamine ja vee tarbimine
peab saama tasutud ja alustas räiget mürkide väljutamist.
Haisesin nii ööd kui päevad. Jumal tuli ja naeris, või, või, või
oli see võõrutusnäht. Jumal tuli, nägi, võttis.

Päike paistis enamuse tollest nädalast, minul aga oli vihm,
oli rahe, oli minestusi ja lootust, et keegi mu tee äärest üles korjab.
Kui ma ainult uhkusest metsa, enne piltide tasku sättimist, poleks jooksnud.

Ja siin ma nüüd olen. Jumalat pole. Pole venda. Pole sugulasi. Kedagi.
Ja siin otsustasin edasi paastuda inimestest.
Jumalad jäägu inimestele, kes muudmoodi ei oska,
inimestele kellele meeldib patuoinaks end teha, põsed punased,
riistad verised. Nemad soovivad viimset kohtupäeva,
sest iseenda üle ei oska nad kohut mõista, soovivad igavesi leeke
ja uputusi ja taassünde ja taassurmi ja taas ... taas  ...
ahh vend ongi kesktee mees, keskmine ju parem kui suur
või väike. Jumal on mul proovitud, temast asja ei saanud,
narko, alko, punapead, brünetid, blondid ja need kahtlase väärtusega
vikerkaarepead – nemad samuti.

Aga jalad ei paista seisma jäävat, nemad lähevad omasoodu.
Tuul paitab, päike soojendab, vesi puhastab,
leek kõditab, kärbsed laulavad oma laulu pärastlõunati,
hiites kolavad esivanemate vaimud, mina jalutan.

Jalutama peab, sirutama neid vibalikke,
sirutama närvi ja kaela, sirutama keelatud õuna poole
ja ainult mekkimiseks, muidu olete siin samal rajal varsti.
Karjatamas oma hingi.

Jumalata, iseendata, maailmaga, universumiga.

Varjatud poeetiline erektsioon

Teateid, vesteid tänaseid
kraapida võib tänavaid,
kraapida ja hoida ühtes,
kraapida ja peita pükstes,
üht ainumat krossi,
üht ainumat tossi,
üht luulekunsti välgatussi,
sihvata, sahvata kolm korda riimi,
sihvata, sahvata tahuda kiini,
sihvata, sahvata minna kiimi,

ei, vist oli ikka kiima.

Mõtteid ja usutlusi

Olude sunnil võidelnud peaga,
võitma peab halva,võitma peab heaga.

Vigaseks puret keelest ja pääst,
vigasena krantski hammustab käest.

Olud on nüüdsest liigagi jäised,
sisse nüüd vats ja käärime käised.

Eile oli palju, täna on vähe,
kuidas küll mahtuda saakski pähe.

Mõtteid on üleval, mõtleks siis vaid,
mõtteid neid niigi palavaid.

21 grammi

ma mõõdan sinu armastust amprites
mõõdan su suudluste pehmust
su vallatuste mõju

ma laibastun sinu õitseaja varjus
koolen kompostiks su elupuu alla

ma mõõdan meie vastastikmõju
kaalun massi
kaalun meie südameid
maat`i sule ja õigusega
hingeneelajale viskan konte

sinu panen taevariiulile tolmu koguma
ise asun pantheoni palveisaks

püstitan templeid ja loon pühakirja
uuest tundest
uuest sinust

ma palun mõõta oma massi
peale armastamist

21 grammi kergem vist

Vigane

Juba naisevõtu eas
mõistsin oma instinkti vigasust,
üksinduse eripära.
Mõistsin tulevikuväljavaateid,
mõistsin inimesi,
armastust ja igatsust,
elu ja surma.
Me armastame elada ja surra,
see on meie instinkti vigasus.
See ongi see palju räägitud
elu mõte.
Igavikulisusele ei vasta keegi
igavikulisusega.
Antakse ja murtakse lubadusi,
endile ja teistele,
suur vigasus on selles
meie süsteemis.
Meie oleme süsteem,
meie oleme viga.

Täna jään peale tunde
ja teen vigade paranduse.

Vana Nugis

Vana Nugis istus maja ees,
tatistas ja puristas,
sõimles tatikatega,
nende ninade mitte seentega,
ja harrastas päikesepaistes pihukimalust.
Selline mees oli vana Nugis,
mees nagu muiste,
seniilne pläruaru,
vaba mees vabal maal.
Reedest reedeni libistas ta soliidsed
pitsid hinge alla,
tõeliselt soliidselt,
lapsed teretasid, vanemad piilusid
altkulmu ja kunagiste lähedaste vaimud
noomisid teda pühapäeviti,
sest pühapäeval puhkas isegi Jumal,
nii ka need hinged, panid oma asjajamised
pausile ja kummitasid teda
terve pühase päeva.

Vana Nugise vanemad, vanavanemad,
armastajad, sõbrad, hoolekandearstid,
tüütu perearst, lapsepõlve väljamõeldud sõber Plitu
ja kõik kunagised koerad ja kassid.
Kõik, ma ütlen kõik,
tulid ja seletasid talle, ilmutasid end läbi
imetegude ja tallasid ta varvastel.
Mitte, et ta seda tundnud oleks,
aga ta oli juba nii pooleldi hauas,
et vast ikka tundis.
Nina krimpsutas küll selliselt,
vunts väreles viinakillukestest
ja röga sülitas ta pühapäeviti alati konitopsi.
Jumalgi sülitas röga pühapäeviti konitopsi.

Armastada ja veelkord armastada,
sosistavad hinged talle,
armasta ligimest, keera põske,
andesta, unusta viha ja äng,
silita ja hellita, nuusuta loodust,
nuusuta end ja pese end,
ütle endale, et sa suudad.

Vana Nugis jõi pühapäeviti enim,
hääled ei ole kunagi hea märk,
ta mõtles ja kallutas sisse
midagi mis haises põletavalt.
Ta teadis küll, et armastab ja oskab
ja teeb seda, aga ta tundis,
et teeb seda enda moodi,
endale sobival ajal ja endale sobivatele
inimestele.

Nii istub Nugis siiani, armastab omamoodi.
Võõrustab pühastel päevadel ingleid
ja vaime, Jumalatki kui lotoga veab.
Tatistab ja rögastab, köhib
ja vaatab päikest,
endal pool jalga mullas.

Nugis peab vist plaani juured ajada
ja armastada kevadeti pungemist.
Jumalgi ajas pühapäeval juured
ja magas.

Ellujääja

Sa näed välja kui Texase mootorsae mõrvad,

aga pole hullu,

minu fookus on sisemisel.

Hiljem mõistan kui sõdalane sa oled.

Ellujääja.

Mõistan sinu vaatenurka,

kui sa mind sinna kahetsema ei saadaks.

Tuhatnelja temperamentsusega

sütitan sinu leegi.

Sa oled vihates nii kuum.

Sa oled armastades leige vesi.

Leeklambi sinakas toon annab

meie elule, meie kodus 

uue koopamaalingu.

Tulevaste põlvede hämminguks,

imestusest punsunud silmadega,

mõistavad nemadki soole vastavalt

meie suhte eripärasid.

Nüüd on aeg panna kannatama endid,

panna uksed pauguga kinni,

kaltsud kokku, kogemused kotti,

eneseuhkust võid otsida,

kardan see on juba taaskäitluses.

Vaheta linad ja tekikotid,

pese tualettruum, nõud,

viska minema mälestused,

vanad kadunud hinged saada välja,

mind ka,

vaheta ja saada välja.

Sa näed välja kui Texase mootorsae mõrvad,

sest, ja siin on nüüd seletus,

oled paistes, punetavate põskedega,

kähiseva hääle ja mikrotõmblustega.

Aga sa oled ikka nii kaunis.

Kes on süüdi?

Raplamaa on süüdi,

oli kuskil laulus.

Ja ma sündisin seal,

ilmselgelt.

Täna võiks valutada südant 

ja teha end kannatajaks,

halada ja ohata,

aga milleks,

eluaja kadu oleks liiga suur.

Luuletaja natuur –

ikka viimast välja lutsutada,

keskkonnast ja endast,

elust ja olust.

Sinustki.

Proovin nüüd olla,

kui mitte sinu 

siis vähemalt enda jaoks.

Pühi pisarad ja mõtle vähemalt,

küll on hea olla hea,

ütelgu mis tahab.

Sest sa oled ellujääja.

Priiuse luule

Ma lennul üle sinu rinna

ja tasakesi sosistan,

et tule vasta siia, sinna

kus hingel muhe liuelda.

Ma tulen kannan nooreohtu

tuulekese kannustes,

ma tulen sasin märga rohtu,

ma tulen täitsa vammustes.

Ma tulen siis kui jõud on nõrk

ja sina ilma minuta,

ma tulen valmis, muidu kõrk,

ma tulen kallis Eestimaa.

Kui kord on tuldud küll ja küll,

ning võrku püütud vabadus,

mul süda seljas, hing on üll,

ma tulen, olen lunastus.

Ma tulen kallis isamaa,

ma tulen siis kui võtt,

ma tulen läbi ilmamaa,

ma tulen paunas tõtt.

Ma lennul olen ikka siin,

su rüppe heidan kohaks,

ma lennul olen, ise prii,

et priius siingi vohaks.

Muistne Manivald

Muiste olla olnud üks vägine,
elanud ta eraldi hiiest eemal,
aga küllalt lähedal,
et ohvrituld silmata.
Seal olla tal muldonn olnud,
selline tugevam,
palkide ja väätidega,
pillirooga mis Suurjärve poolt toodud
ja oma väega.

Vägine oli ta tõepoolest,
enne retki latgalite poole,
käidi alati temalt nõu küsimas,
tarku sõnu,
või mõne loitsitud ruuni pärast,
käidi küsimas etteteadmist,
mida ta vähestele ka pakkus.
Etteteadmine oli määratud sündima
suurte meestega,
nagu Vambolad ja Lembitud
ja see tige Aotõiv.

Kirbet tossu immitses
ikka sealt hiie kõrvalt Manivaldi juurest,
selline oli selle vägise nimi.
Eriti kirbe oli see nende lausumiste ajal,
eriti enne latgalite juurde sõjakäigule minemist,
eriti veel siis kui vanema lapsed
viidi pühale toimingule,
see toiming kus peale pannakse
tarva kasukas ja kontidega
jõudu ja tervist manatakse.

Manivald polnud suurem asi sõdalane,
nooruses vist tapperit oli ihund
ja ohverdustel silma hoidnud,
aga muidu juba varakult
küla omadest erinev.
Varakult lasi ta end saata
Novgorodi pühade meeste juurde
või svealaste juurde põhja,
mida ta seal tegi või õppis,
teab ainult tulevane järglane,
aga Manivald kasib end vastavalt
ja metsaandidega teeb tinktuure
ning muid ravitseja rohtusid,
peab pikki vestlusi Tooru
ja teiste ilmajõududega.

Suur oli Manivaldi vägi.

Ustav oli too vägine olnud
sünnikodule,
tasandikele või kühmuküngastele,
Suurjärvele ja kallitele saartele,
vanemad ka temast selle tõttu
lugu pidasid.

Aga tema olla olnud
üks suur teadjamees,
nii suur, et võis ette teada
palujate soove ja vanemad,
ning nende soovid olla olnud
ahned, mistõttu Manivald
olla ka sõnunud vanemate
maapäevi.
Seda ainult õppeks,
hiljem tegi ta kõik korda.

Manivaldi surm oli asjaliku mehe surm,
istus oma onni ees kännul,
suurte energiate lättel
ja andis end igaveste jõudude kätte,
enne lasi õpipoisil vanematele
teateid saata
ja lapsed küla peale sõnu seadma.
Manivald tundis asja.

Tema põletusel olla olnud
halajanaisi ja keha ei olnud
esimesel põletamisel haisugi
valla lasknud,
metsaveerg Vännikust Kõoni
olla maha võetud,
et Manivald ikka minekule aidata.
Tol päeval olla vanemad endale astjatest
kroonid saanud
ja latgalid rüüstanud piirilinnust,
aga kõik kes põletamisel kohal olnud,
olid tundnud enestes võimalikkuse väge.

Manivald saatnud end siis laiali
maarahva hinge, kosutamaks
nende käsi,
et tapper tõuseks ja veri vemmeldaks,
et lapsed nimesid aegade lõppu kannaks
ja metsad vohaks hiietulukestest,
et ohvriannid tooks tuge
ja Toorule olla ta kannupoisiks läinud,
kiidelnud eestlaste töökuse
ja väega, ikka palunud
teda piksena taevast künda
ja maad meitele hoida.

Ikka meitele.

Tulen läbi leherüü

Tulin läbi tumeda leherüü,
sügis on jälle alanud.
Tulin, sest isa on surnud,
ema leinab,
vennad on sõjas.
Ise olen jooksik,
peidan end Vastseliina metsas,
nii pelglik ja iidne on siin,
ise olen samasugune.

Enne olin lihtsas elus,
lihtne mees.
Lehte mõistsin teha
ja ajada,
mõistsin omal käel
tellida vedajaid,
trükkijaid ja teisi.

Siis suur Ilmasõda kiskus
majad pooleks,
pered pooleks,
riigid samuti.

Kiskus ajaloo segi.

Lehte ajades ikka uurid
seda eluasja.

Sügis on jälle alanud
ja ma tulen läbi
leherüü.

Isa oli külm ja kange,
pesemata, isa oli kallis,
isa lasti maha.
Tõde ja õigust ajas isa taga,
kui teise küla Soodeme
tuli tõupulli ära viima.
Kähmluse käigus
juhtus pauk käima,
läbi isa rinna.

Isa oli sõdinud omamoodi.
Kõik sõdisid.
Mina mitte.

Metsas näed neid öiseid vahte,
nüüd sügis alanud,
nüüd ainult kuuleb.
Need vahid valvavad meiepoolsust,
sõda on taevaluugid nii
laiali kiskunud,
et kisub juba elavaid sinnapoole.

Mina võtan törtsu teravat
kui nad mu augu katusel
liiga kõva tralli löövad.
Mina magan üks silm lahti.

Selle sügisega, selle isa surmaga,
selle sõjaga, selle endaga
ei suuda olla lagendikul
lihtsas elus.
Koos vahtidega üritan metsas
elupäevad mööda saata,
kasvõi kuniks rahulikum.

Kasvõi kuniks emal lein otsas
või ise otsas.

Sügis on alanud,
tulen jälle läbi leherüü.
Kiiskavate taevapärade poole tulen,
nii külm, nii külm.

Eile sai vahte kuuldud,
teravat võetud,
kuuli lastud.

Täna tulen läbi leherüü.

Sandra Saeveski

Sandra Saeveski on minu nimi
ja ma ei mõista, miks mees mul nii pahur,
muudkui aina jonn ja jonn,
kiigutab pead ja tujutseb,
mingid meeste päevad vist.
Olen sellest lugenud, pidavat hullemad olema
kui naiste omad.

Mees on muidu tore, kui ainult vähem räägiks,
mina olen Sandra Saeveski,
mina olen tasane piiga,
mul on palju õdesid, vendi,
arvestan teistega küll ja veel,
aga seda heidab mees mulle ette.

Heidab ette enda vanade kogemuste mõjul,
vanade armastuste vead,
heidab ette mineviku hädasid.
Elab neid läbi.

Aga mina olen Sandra Saeveski,
tasane piiga,
mina andestan ja armastan edasi,
mina kratin ja kallistan,
keedan ja kütan, kasin ja lesin
tema habeme vastas.

Mõistan tema valu,
mõistan tema ilu,
sest olen ainult tasane piiga.

Mina olen eluaeg tundnud ja andud
platoonilist armastust,
enne oma meest,
enne oma pahurat, jonnakat elukaaslast.
Ma ei pahanda, et ta on otsustanud vihata
naisi endiste pahede pärast,
ega ma isegi niivõrd kiindunud naistesse ole,
teada on, et mehed naisi ei mõista,
naised aga küll ja nemad vihkavad üksteist.

Teada on, et oma naiselikkuse tõttu
olen tema viha ohver,
tema aga naiste ohver,
armastuse ohver,
mina ei ole lubanud talle maad ega merd kokku,
mina teen kõik lubamata,
sest olen tasane piiga,
olen Sandra Saeveski.

Küll ka mees kord oma hingehaavad korda saab,
lakume koos neid haavu.

Mina tahan tunda, et olen olemas,
eriti kui see on tema pahurate käte vahel,
selle kiikuva pea vastas.
Mina ei salli samuti mehi,
aga mina ei salli neid sellepärast,
et nemad ei ole minu pahur mees,
nemad on võõrad
ja mina olen ikkagi ju tasane piiga.

Küll mees ja naine ongi
nagu lapsena arvasin,
nagu koer ja kass,
küll käib krattimine
aga meil kodus oli nii,
et kui söögikausi õue tõid, oli kisa
ja kui hiljem leiba luusse lasti,
olid nad jälle kaisus ja nohisesid.

Eks ikka minagi lapsepõlve
ellu kaasa tarinud.

Panen nüüd söögi lauale
ja lähen noomin seda kallist
kurimurit,
mis ta seal turtsub.

Toomas Tomassoni poeg

Tuhvlialuseks ma ei hakka.
Terve elu on naised ütelnud mulle mida teha,
juba see Kalavere Kati oma haisva suuga
seletas koolis, kuhu ma istuda võin ja kuhu mitte.

Õpetajad on ju ka naised,
nemad kindlasti noomisid ja õpetasid
ja karistasid.

Mina ei hakka kellegi tuhvlialuseks,
seda ma teile ütlen.

Mina olen Toomas Tomassoni poeg
ja mina rakendan oma sünniõigust –
olla jonnakas.

Kui veel nooruk olin,
see esmane armumine ja mässamine,
katsetad suudlusi ja seksi ja jumal teab mida,
selle noorukuna oli ikka nii, et kes ees see mees,
või naine selles teoorias.
Kes esimesena seksi pakkus, kelle silmi
nägid läbi higivaniku, sellele kohe pakkusid oma teeneid,
oma südame ja ihu, hinge ja kolm tilka verd.

Ja siis, ja siis, nagu ikka esmased armumised,
lähevad plaksuga läbi,
nagu õhupallid kuumaga,
nii läks minulgi,
aga mina ei ole keski tavaline,
mina olen Toomas Tomassoni poeg
ja mina võtsin südamesse,
mitte suhu nagu nüüd tavatsetakse öelda,
pidavat kergem välja sülitada olema,
vaid ikka sinna rinnarusikasse,
sinna ma võtsin tühjusetunde
ja kogemuse.

Metsa need eided oma arvestamiste ja vajadustega.
Kes minuga arvestab?
Ikka ise pead otsima ja leidma,
ise pead alandlik olema ja leppima,
sest naisel on ju alati õigus.
Aga vot ei ole.

See sajanditepikkune naiste diskrimineerimine
on andnud neile nüüd võrdsuse vallandudes
nii vabad käed ja suure kättemaksuiha,
et seda rakendatakse juba sünnist saati,
emad õpetavad tütreid ja tütred õdesid
ja nii edasi ja nii edasi.

Aga mina olen teistsugune.
Olen jonnakas.
Mina ei allu matriarhaadile,
ei allu süüdimatutele pisaravalajatele,
madudele, manipulatiivsetele muidusööjatele.
Jah vot nii karm olen mina –
Toomas Tomassoni poeg.

Viis aastat kaisutasin ühte,
kes lubas mul üle saada esmakogemusest naistega,
lubas, et kõik saab korda,
lubas igavesti ja igaveseks igavene olla.

Siin ma nüüd olen.
Siin ma nüüd kiigutan hullunult pead,
seda see kooselu teeb iseseisva mehega,
armastuse katsetajaga,
armastuse ihkajaga,
armastuse vihkajaga.

Enne tänast vastassoo peaproovi,
katsetasin naiste armastamist läbi
lihtsamate reeglite,
läbi ühe öö, või päeva
vahest kuugi.
Hoidsin vaimset distantsi
ja füüsiline lõi õitsele,
mu seksuaalsus ja tonaalsus
käisid käsikäes,
iseseisvalt rammisin läbi
pahurate mätaste.

Aga ei, süda soovib saada ikka oma osa,
kogemustest ei piisanud
ja siin ma olen Toomas Tomassoni poeg
kiigutan pead ja mõtlen,
tuhvlialuseks ma ei hakka,
seda ma ütlen,
naist ma ei karda,
aga tal pole vaja teada.

Postskriptum

Siin rippudes tundub elu kajavat,
kaelasooned on nii pinges,
mõni rebenenud.
Juuksesalk jäi nööri vahele,
see tegi hetkeks valu.

Elu tegi ka.

Enam ei tee miski valu.
Enam.
Ei.

Kirjutasin kirja,
jätsin selle kummuti kõrvale,
sinna täpilise padja peale.
Loodan,et keegi leiab ikka.

Ei tea kas ema nutaks,
kui ta veel elus oleks
või isa.
Kas sina nutad?

Kadunud hing
öeldi mulle läbi elu.
Ei kinnitanud kanda kusagil.
Ei sobinud amet,
ei keha,
ei naine,
ei mees,
ei vanemad,
ei tuttavad.
Elu ei sobinud.

Täna sundisin end sobima.

Täna astusin vist vasaku jalaga
voodist välja,
komistasin sillal,
söötsin parte,
nemad aga prääksutasid end vanade
juurde.
Neil olid paremad saiad.
Nii pirtsakad on tänapäeva pardid.
Vanuselise diskrimineerimisena tundus.

Täna nautisin vaba päeva.
Kuulasin kodus kella tiksumist,
naabrite lärmi,
linnukeste siristamist
võrelevate lehtede vahel.
Kuulasin enda südamelööke,
higistasin väheke.

Kindlasti tehakse lahkamine,
leitakse siis, et puudu on süda,
aju ja hing,
puudub kondivara
ja sitkus,
puudub jonn.

Ma ei andnud alla,
ma andsin end üles.

Hetkeks lootsin isegi
varjude sfääri jääda,
et kõiki, kes minuga halvasti käitunud on,
kummitada.
Aga nii see ei käi.

Käib hoopis üks hele laks.
Paar tumedamat ka.

Ei tea kas keegi mu leiab.
Loodan, et ma ei haise.
Kindlasti haisen.

Oleks pidanud kirja jätma
ühe postskriptumi,
et tegin seda ühel eesmärgil
ja ühel põhjusel:

saada igaveseks
ja olla värske.

Pargivahi boolero

Täna, jah täna.

Nõnda alustan järjekordset märget.

Täna oli eriti kuum.
Käised üles keeratud,
lühikesed püksid,
kanali ääres pikutavad varased suvitajad,
jäätiseplekid kõnniteel,
sulav asfalt.

Tahtsin suitsetada,
palavusega ei saa,
hakkab paha.

Tahtsin luuletada,
palavusega ei saa,
ülekuumenemine.

Istusin pargis,
tõmbasin ketsiga kruusale
oma nimetähed.

Ainukesed mõistlikud
olid joobes "pargivahid".
Iga päev joobes.
Iga päev vahivad.

Külma "Kapteniga"
sõidetakse tuulisele merele.

Kuidas neil alati aega jagub
ja ruumi samuti?
Iga jumala päev veavad nad seanahka,
nagu vanad armastavad väita.
Iga jumala päev on neil kilk peas
ja endiselt endistviisi nad elavad.

Lapsepõlves silmasin neid esmakordselt,
neist silmatuist on järele jäänud enamus,
mõned vähesed on nende ridadest hajunud,
kas siis kainenenud
või lõplikult tuhvli nurka visanud.
Aga valdav enamus
painutab endistviisi aega ja ruumi.

Ise räägivad nad endist kui vabadest meestest.

Igavene tagasipöördumine.
Madu õgib oma saba.
Sellised mehed olid joobes "pargivahid".

Palavuste trotsijad.
Kuvandi kujundajad.

Need mehed on Odüsseuse laevamehed,
alati rännus.
Tänapäeva filosoofid läbi vinese boolero.
Nemad on uue ajastu sotsiaal esteetiline kontekst.

Ehivad meie palavaid päevi.

Ma sabatu vandenokkija, ma rahutu armurokkija

Sellele lauale sättisin viie aasta eest ühe pudeli,
oli see nüüd terav või,
kindlasti oli terav, mis ma hämun.

Jah, sellesama laua taga andsin vande iseendale,
terve kuhja vandeid.
Selle laua taga istus isagi vist kunagi
sarnaste vannetega,
võibolla vanaisagi.

Mina lubasin siis vanusest hoolimata, et iial
ei ava enda hinge,
sulen tuuma tabalukkude ja ....
sulen metalliga ja ...
sulgen need nõrgad kuumutamata tükid,
portselani moodi,
klaas isegi.

Rumal noorus,
kasutu põlemine tollal.
Ei osanud isegi haarata paberit ja pliiatsit,
või kui juhtus sedasi,
siis polnud teismeea kriitikameel
aldis laskma just ükskõik mida sellele
valgele kohtuotsusele.

Aga näed sa vops,
siin ma olen ja meenutan.
Olin ikka rumal.
Nüüd tagantjärele ...
jah just järele ...
nii tore, et niigi läks,
sest nüüd on tuumad valla,
plahvatus toimunud,
meie Pompei on lännu.

Enne pidi muidugi sadade liitrite kaupa
lunastust otsima ja lubama,
sadade erinevate vastassoo esindajate
liikmeid uurima ...
ja puurima khm khm ....
nüüd uurin ja puurin päevi,
nädalaid, kuid,
loodetavasti aastaid,
kuni pimedus ja külm
mind siit ära viib,
seda ühte ainumast,
seda saadana kurinahka,
seda inglimalakat,
seda tsirgulinnukest.

Sajad liitrid,
sajad lubadused, vanded,
sajad aated,
sajad peletatud hingekarjased.

Ja siin ma olen.
Ja siin silitab kimäär oma saba.

Leegitsedes luban mitte ealeski enam.
Luban tasuda eide vaeva.

Vermeis päevnikud

Viperusteta möödusid päevad,
teinekord isegi niivõrd,
et päevad kujunesid loidudeks,
kujunesid Tema vilumusest
olla igav, olla tüdinud ja tuim.

Minu päevad olid aastaajad,
hetkeliste vaheldumistega,
vesine sompus sügis
ja järsult tuline liivaluide suvepäeval.

Kokku lõime päevnike süsteemi,
kus jagatud vägi,
olgu ükskõik, kui negatiivne
või plussis, on suurim vägi.

Selliselt elasime
ja nimetasime seda süsteemi armastuseks,
armastuseks, sest kirg küttis
meie iga päeva ja äng jahutas seda,
armastuseks, sest muudmoodi ei oska.

Meie kambri seinad olid metallpaneelidest,
tegelikult tavaline betoon, Annelinn,
aga kujutlustes ikka metall,
mis muu suudaks seda jõudu ohjes hoida,
mis muu taltsutaks meie süsteemi.

Vaheldumisi me kompame tänagi teineteist,
kompame pimesi,
kompame tundebaasil,
ärgitame energiaid, jahutame massi,
armastame läbi iga päeva.

Me oleme päevnikud, mina ja Tema,
oleme piitsutatud orjuses,
oleme õnnest kurbuseni,
ihast vihani,
oleme uue aasta jõulupuud,
need mis välja viies okkad langetavad
ja käsi vermeisse jätavad.
Oleme armastanud armastust,
unustades teineteist.

Mina olen jahtunud ja tema on põlemas,
mõistlikuse piirini,
nüüd jääb leida iseend
ja siis, ehk siis võime leivad
ametlikult ühte kappi panna.

Ilma vermeita.

Andekusega pole siin midagi pistmist,
tagant pistmist on küll ja veel
ja plehku pistmist vist samuti.

Kuldse kesktee olen ammu ära kaotanud,
nüüd pole muud kui istutan kulda oma teele
ja nimetan keskseks.

Kaunis kurbus on see mida otsida,
mitte depressioon, mitte melanhoolia,
vaid see kõige kaunim versioon endast,
teiste kingadesse astumine,
olenemata suurusest või margist,
see tundemäng,
see tulvavesi inimeste ürglätetest.

Vot kõike seda tahtsin üheks tekstiks
kokku monteerida,
aga välja tuli nagu ikka.

Teie rõõmuks pean täna pausi.

Lõikas nagu võid

Meie kodus polnud kunagi teravaid nugasid,
alati nürid,
terita palju tahad,
polnud tegelikult miskit teravat,
vikat – nüri,
adrad – nürid,
no absoluutselt kõik,
aga vot keel, see oli terav,
liigagi.

Isal oli see elu jaoks parim relv,
selline mida sai otse näkku lüüa,
et ikka aus oleks,
et ikka mingi seljataga pusija poleks.

Emale oli see tundmata,
see vahedus,
ema õppis käigupealt,
õppis ja lahkus varakult
käigupealt,
ema ei olnud terav,
oli pehme, oli noor,
oli ema nagu ikka.

Mina olen kaheteraline mõõk,
pooleldi pehme,
pooleldi vahe,
pooleldi kõike.

Elu on nagu ikka,
enda loodu,
enda poodu,
milleks enda loodut näkku lüüa,
milleks endaga niivõrd halvasti käituda.

Minu kodus on noad teravad,
puudub vikat,
puudub ader,
keel on suus
ja keelele omaselt tavaline.

Teravat võtan vahest harva käigupealt,
vahest harva,
siis olen nii mõnigi kord terav,
muidu mitte,
muidu mitte.

Üle suvesüütu linna

Üle suvesüütu linna kaigub helisid,
värske ja kopitanud hõng
seob end pilveräbalateks
ja lapsed on saadetud
vanavanemate juurde maale.

Üle suvesüütu linna levib üksildus kulutulena,
lämmatades kõiki.
Tundetud saavad tundma.
Vanad armastuskirjad põletatakse
tulevaste leegis
ja Soodom ja Gomorra saab eeskujuks.

Üle suvesüütu linna
saab kord kõnnitud,
ole sa laps või vanur,
mees või naine,
üksildust pead sa tundma,
muidu ei tunne armastust ära.

Armastus on vaim või briis
või lambipost enne Toomemäge,
armastus on üksilduse karvane sõber,
talveks hea aga suvel kisub palavaks.
Ta kolab suvesüütutel tänavatel,
nendel üksildastel,
nuusutab ühte ja teist,
kabistab loodusteadlast
ja paneb märgi äsjasündinu laubale.
Ta võib tulla su sisse,
nii, et ei märka
ja homseks oled sa läinud,
vaatad peeglisse ja vastu vaatab
keegi teine, keegi armunu, keegi hullunu
ja suvesüütus asendub süüdimatusega.

Linn on selliste tunnete meelispaik,
siin kenasti rahvas pead-jalad koos,
maal aja neid aga noa otsaga taga.

Noil üksildastel tänavatel,
noil suvesüütutel,
komistame kordki elus,
komistame mõne tunde otsa,
mõne karvase,
mõne süüdimatu.

Üle suvesüütu linna me tunneme,
üle suvesüütu linna me kaigume,
üle linna,
üle aja.

Üks jäik luuletus ühest jäigast asjast

Tahmased on südamed ja laed,
tahmased on hingedki,
tahmased on juuksed ja käed,
tahmased on pilvedki.

Meie isamaa.

Küll annaks jõudu,
annaks sõna,
kannaks õudu,
mitut sõda.

Wabariik.

Tänased patud homse varna,
võlg ja lunastus,
eilsed ismid välja,
viha ja põlastus.

Euroopa.

Sõda Tallinna all,
vabakutselised vabad mehed,
homseks on igaühel,
seltsimeheks riigimehed.

Eesti patud on ette andeks antud.
Eesti mattub.
Sina.
Mina.

Eesti riiklik vabadus.

Samblamälu

Sambla peal on nii tore istuda,

seda teab igaüks,

aga kindlasti mitte enne esimest müristamist,

seda mina näituseks ei teadnud.

Ma ei teadnud ka seda, et metsas seenel

või marjul olles leiad kodu päikese

või samblikuga üles,

päike tõuseb ju idast ja loojub läände,

ning samblik kasvab ainult põhja pool puud,

ning mina ei teadnud ka seda,

et sambliku ja sambla erinevus

on sama nagu inimese ja banaani erinevus,

sammal vajab mulda eluks,

mina vajan ju ka,

aga noh mina olen veidi liikuvam,

loomulikult Eestis me  kodu sambliku järgi ei leidnud,

siberis küll, seal ju need põlismetsad,

igaüks sai suure tüki,

mulda vajan siiani, kodumaa mulda.

Õpetajaks oli mul kohalik peremees,

lapsed ja naine pidid tal kusagil ühishauas lebama,

mind toodi vaguniga nagu vanasti,

toodigi samblateadust omandama,

peremees oli tore, väsinud ja habemes

aga tore, Puuhabemeks hüüdsin teda,

kangesti meenutas neid tuuste

ja eks kodus Sammalhabe juba oli.

Siia siis toodigi kõik rahvavaenlased ja kulakud,

aferistid ja poliitvangid, luuletajad, kirjanikud,

lapsed, vanurid, emad ja isad, tütred ja pojad.

Aasta tagasi toodi mindki,

eks ikka sambla peale, õpetust saama,

aga teada ju on, et sammal kasvab ainult mullal,

minu muld on kodumaal.

Samblast olen ma võetud 

ja samblaks pean ma saama.

Esivanemad kasvasid siin peale küüditamist,

sellel samblal, siin samas kuhu jalaga koni kustutan,

selle sama koha peal, enne Baikalit.

Nüüd tean miks meil kõigil nii pikad käed on,

see on sellest generatsioonilisest evolutsioonist,

muudkui vehi kätega neid putukaid eemale

ja halbu mõtteid samuti,

vehi, et unustada ja olla.

Eks esivanemad kõik vehkisid,

terve Eesti vehkis.

Puuhabe oli samuti siia toodud,

mina noorik ei tea neist asjust midagi,

ehk kollektiivne mälu annab tunde

ja koha hing on tugev,

ning eks sammal, see ikka mäletab,

meil samblaga tugev suhe.

Vanadele peab koju seda sammalt viima,

tükike teisest kodumaast.

Siis on võrdne,

siis saavad end jälle nagu kodus tunda.

Kollane on meie

Niivõrd palju kevadeid on elatud
ja pole kordagi märganud üht kollast liistu,
minu linna, minu naabermaja seinal,
veerenni all tilpnemas.

Mida kõike see liist näinud on,
mis kõik tema alt möödunud,
vanana mõtledki selliseid asju,
isikustad esemeid, sest inimesi
on elu jooksul juba küllalt isikustatud,
pole neile enam seda empaatiat,
ei jagu eneselegi.

Üks väheseid puumaju siinpool jõge
ja see liist, endiselt nii kollane,
ülejäänust kuidagi maha jäänud,
nii kulumise mõistes,
kõik teised majad on juba ammu
vana kesta uue vastu vahetanud,
liist ikka kobrutab ja väriseb.

Tunnen ennast selle liistuga ühte olevat,
kõik juba ammu uued usud võtnud,
uued poliitikad,
heh uued sugulasedki,
need kes ustavateks jäid, need on mullatoidul,
vahest saavad paremini süüa kui mina
siin selle pensioni eest.

Tunnen, et olen vist unustatud,
nahk on sama kollane,
see vist maksast,
aga igapäev mõtlen surmale
ja tema minule mitte.

Seniilseks end muidu ei peaks,
aga targad raamatud teavad rääkida,
et kui juba kollaste liistudega end samastad,
egas siis palju jäänud pole.

Üks ainus arhiveeritud unistus

Magamata päev on jälle möödas,
nüüd pigistan viimast välja
ja meenutan aega kui veel väike tüdruk olin,
see oli veidruste aeg,
see aeg, kus vaatad metsa poole
ja loodad seal kohata üht haldajat
või ükssarvikut,
või jumala eest kasvõi kurja nõida,
kedagi või midagi mis ei kuuluks
siia maailma,
siia päeva.

Sel veidruste ajal kasvasid puud äraspidi
ja meie palkmaja seintes krabistasid hiired,
talviti puhusid tuuled põrandalaudade vahelt sisse
ja ma mõtlesin välja,
et olen Jääkuninganna jäises kambris,
või mõtlesin välja, et olen kasulaps
ja varsti tullakse lendava tõllaga,
jessuke, ma isegi mõtlesin,
et kõik see ehk võib juhtuda,
ja see on väikeste tüdrukute suurim pahe,
just nimelt enesele,
juba lapseeas purustad oma lootusi,
purustad ise, sest maailm on nii reaalne,
et reaalselt unustab mu ära.

Reaalne maailm on nüüd mu kodu,
selles kodus on mul koer ja kass
ja oma väike kivimaja,
lapsed, äi ja ämm ja üks kasutu mees,
ise olen ametilt unistaja,
selgemini arhivaar.

Unistan unistuste täitumisest,
hägustan piire ja kamandan meest,
kamandan, sest ta on mul väike kutsikas,
minu oma ainukene täitunud unistus.

Vala välja raasuke kallike,
homset pole ollagi,
niimoodi ei ole kena,
aga täna,
ainult täna,
vala välja raasuke kallike.

Ära pelga sädet,
ära hala taha,
vaata ette, vala välja,
täna üks raasuke kallike,
vala välja, ole kena.

Ole täna minu raasuke kallike.

Ühe homofoobi päevaraamat

1998 sündisin mina, ühel karvahärmas hommikul,
läbi vine ja kisa viskusin kellegi käte vahele,
hiljem visati mind läbipaistvasse kasti,
koguaeg oli valge, koguaeg masinad urasid
ja pinisesid ja piiksusid ja pirisesid,
mina virisesin.

Nöörimööda käib elu
ja minul käis juba varakult,
istus teine ümber kaela,
tule mis sa tuled, välja ei tule.
Eks selle pärast mind kasti pistetigi,
sellepärast ma pimedust jumaldan,
sellepärast ma vaikust armastan,
heh võibolla sellepärast olen ma sinuga.

Vanemate valik oli mul kahtlane,
paberid läksid vist kusagil sassi.
Mina tellisin spetsiifiliselt kaks tükki,
mees ja naine, eelistatavalt neljakümnendates,
kindlasti tugeva ühtsusega ja hea sissetulekuga.
Nende sassis paberite tõttu ma ehk siin sinu lõusta vahin
laps-jeesus.

Aga jah, vanemaid kaks küll,
mõlemil vorst jalgevahel,
kahju hakkas neist, ma ju eelmises elus olin just homofoob
ja rassist ja misogüün ja kõik need kõigemad,
ja nüüd selline jama.

Õnneks nad mind kaua kannatama ei pidanud,
paar mähkut sai 2000 aasta kuupäevatu hilisööni
täis laristada ja siis juba tõid sina mind enda juurde,
sina ulakas poiss
või tüdruk, kuidas iganes.

Jäi lühikeseks jällegi see hiilgeaeg,
ma olen kindel et nende vanemate käe alt
oleks minust kenasti saanud üks homofoobne
foobiahomo.

Peatükk kogemuste raamatusse: hirm.

Järgmiste paberitega viivitan.
Aga sina, siin sa oled oma suure säraga.
Tee see kohalik tuimastus ja saada mind järgmisele ringile,
tulgu mis tuleb,
võibolla sünnin heterofoobina,
see oleks kuradima vinge.

Või tegelikult sünniks 2016nda aasta Annelinna kassiks.

Tinderdus

"Need kes liiga kergelt kätte annavad on hoorad,
neid ma ei taha,"

sa räägid justkui saaksid koguaeg kergelt,
nagu filtreeriksid paremikku,
silmad krillis, peopesad villis, dehüdratsioon.

Sellist kuivtrenni teed enne tinderdamist.

"Mina ei usu jumalat, jah seda sama jumalat,
seda plaanimeistrit, ei usu, et meie ainult hampelmannid,
ainult tühikargajad."

aga usud kargamisse, oled meister planeerija.
Ja kui koidab paaripaneku tilin oled ka nööri küljes.
Kes on sinu jumalad seal teiselpool?
Need kes lubavad karata sinuga või sinu eest, või ees,
need keda sa ei taha,
need hoorad.

"Liiga raskelt nagu ka ei soovi."

ehk siis keskmiselt,
keskmise meheauga või auta,
keskmise elutunnetusega,
või järeldusi tehes end isegi hooraks nimetada.

Raske õppustel, kerge lahingus
ja neid õppuseid korraldatakse iga päev
ja korratakse iga päev
ja ega kergemini ikka kätte ei anna
kui juba nii kuis ise kätte saanud.

Nii kuis mühiseb.

Usun neid öid

Ööd on nii valged ja meie lihtsalt suigume,

mitte enamat, mitte midagi enamat.

Unenäod, kui võivadki ilmneda,

ilmnevad valel ajal, vales kohas.

Elu tundub oma haaret tugevdavat

ja seinad kukuvad kokku,

kui kodus aega veeta.

Põgened välja, siis soovid kiiremas korras tagasi.

Meie nihked on liiga nihkes.

Ööd ei räägi kui ei kuulata.

Pimedus ei hellita, ei kaisuta.

Pimedus on tagasi kotis.

Valgus on liiga närviline.

Oi neid öösid nii tuhandeid,

neid öösid nii, et valetan end unetuks.

Neid õhtuseid niitmisi ja varajast kastet,

seda lõhna, seda matmist.

Neid keelekastmeid.

See öine purgatoorium annab usu,

annab ja ei küsi vastu,

annab, sest sünd on juba teene.

Usu või ära usu,

neid öösid, nii valgeid või musti,

neid öösid mina usun.

Üks tomati-kaunasupp

Sa seisad siin ja tükeldad porgandeid
ja tahad uskuda, et olen olemas,
tahad veeta ühe päeva meie elust,
kellegi kõrvaltvaataja silme läbi,
keegi teine kes kirjutaks su kõrval,
just nagu tõeline perepea,
tooks raha sisse ja söögi lauale,
kingiks sulle pisikese auto,
viiks su reisile kusagile päikese alla,
meie oma on kuidagi tõre,
siin all ei saa vihmavarje pokaali pista,
pigem pead vihmavarju alla.

Sa seisad ja kuulad mida klaverinoodid
su mälusopi varjudena manavad,
sa tead neid varje liigagi hästi,
sa tahad ju uskuda, et olen olemas,
isegi kui ainult sellisena,
sellisena kes ise olemisse ei usu.

Sa jätkad sibulatega,
pragistad koort ja liigud sügavamale,
mida rohkem sa pragistad ja sügavamale liigud,
seda enam pisaraid lesib su põsil,
sa mõtled kas pole sama minuga,
mida rohkem sa läbi varju valgust otsid,
seda enam oled sunnitud valama pisaraid,
nii mõnigi ehk tühi,
nii mõnigi soolane,
ma tean kõik on maitsnud kord elus
seda rahutut soolasust.

Sa oled nii, et kohe ei saa,
ei saa kirjutada,
ei saa varjuda,
ei saa olla.

Sa seisad ja lood oma supile nime,
tomati-kaunasupp,
oma kurbusele pole sa veel nime leidnud,
sa seisad ja kuulad oma südame häält –
Einaudilik sale klaveripala,
sa kuulad mõni kord ka minu südame häält –
Lacrimosa.

Täna laulavad meie südamed koos,
kui seisad siin ja kergitad kaant.

Supp on valmis,
meie samuti.

Hüvasti kallim

Sadam kaikus vestidega meestest
ja tanu all olevatest kallimatest,
sellel sadamal antakse vandeid
ja pauna pannakse mälestusi,
mõni saab hauakirja varakult,
mõnest raamatust,
mõnest suudlusest,
mõni annab suud pudelikaelale,
ainukene kallim,
keda kaasa lubati,
ülejäänud saadeti koju uusi leidma,
vastase mundreid paikama
ja sigadele pärle heitma,
singeri õmblusmasinad
laulsid suve kuumusest
avatud akendest,
kunagi kui ainukesed kirjad
mis koju tulid, olid kosjakirjad,
kunagi kui suits mis taevalakke tõusis,
oli korstnast, mitte räästast,
vanad koristasid saunaümbrust
noomisid üle muru tallujaid,
oja ääres meenutasid
sõjast koju tulemist,
nüüd loodavad kadunukesi,
sama oja sulinas kuulda,
tanud riputati varna,
harjuti elama,
sulinatest kõlab tänagi
ühte kõla,
ühte ainust.

Täna lunin kongi

Teadsin küll kuidas armastatakse,
Hollywood näitas,
kirjutasin kirju,
aga vaata vaid, ei piisanud,
miski on mis
minust nigelama armastaja tegi,
arvasin ise, et seesamune kirjutamine,
panustad kõik selle paberi peale
ja sisse
ja siis mõistatad, miks enam
mujale ei jagu.

Seda sama kirja kirjutades,
olen sunnitud kaslase
peale pahandama,
süüa sai aga karjub,
lunib õue,
temal on armastust küllaga,
aga tema on korterivang,
vangivalvuritena otsustame meie,
mil jälle rohelisele tallama saab,
mil süüa,
mil tegelemist.

Tema armastab endiselt,
sellepärast ta ongi vang.

Pean vist isegi end kellegi kongi heitma,
vähemalt saab siis armastatud.

Väriseva vaimuna

Jälle sai värisetud,
kus veel kui mitte teiste ees,
sai letile laotatud kõige paremaid,
halvemaid, kaunemaid hingepalu,
sai andeks antud ja võetud,
sai olla palavikus.

Luuletamine ongi üks suur patulunastusakt.

Tahan uskuda, et kirjutamine on minu töö,
las teised kannavad ette,
aga siis poleks see enam minu,
siis poleks see enam sealt
kuhu päike loojub
ja hommikul jälle tärkab.

Tahan veeta ühe pärastlõuna
enese seltsis tassi tee ja küpsisega,
viina kõrvale sai meil juba räägitud
kõik mis vaja rääkida,
nüüd vaataks endale kainelt silma,
kannataks ära,
ehk andestakski,
ehk raviks terveks.

Jälle sai värisetud, sest
mis sa ikka teed
kui seest keeb.

Üks päev kui päike jälle
samme üle taeva seab,
ja keegi julge kannab ette
minu akte,
seesama üks päev
tulen väriseva vaimuna
ta sisse ja tõestan
igavese loome printsiipi.