mööda jõe peegeldust libiseb
siiamiks pooldunud lodi

pisikesed kehad oma määratute vaimudega
laotavad südamekristalle lambanahast tekkidele
ja imetlevad elamise sära

taevas laotab oma tähti täis teki hämaruses
ja hoiab oma kallist tunnet – inimest

hetk – ajavool on jäänud seisma
ja pisikesed kehad maigutavad kaladena suid

unenäolisuses nukkuvad need kehad
ja löövad järgmisel hetkel lahti tiivad

mis kannavad neid ööpäeva lasteks – lodjalasteks
need tiivad kannavad elamise poeesiat

kuulake kuidas kostab vaikus
kuulake kuidas täidab õhk kopse
kuulake kuidas kajab südamete koor

need olete teie – igaviku lapsed.