Täna puhus tuul ja ma kuulsin üht häält.
See hääl kuulus naisele. See hääl on mind
äratanud varem ühe vaikse lausega:
Tund on veel jäänud elada, aga see on
juba tund aega liiga palju.
Vaatasin peeglisse ja pilkasin oma iga.
Pilkasin valutavat hammast, mis silmist
tuld välja rebis. Tunded mis maised. Tunne.
Sees karjub üks ajuti kahanev ja paisuv
vägi. Ajab kesta maha üle päeva. Koorub
olemaks täielik. Pitsitab südant ja neere.
Armastus on valguse ja pimeduse sümbioos.
Lõimitud ihad ja andestus. Tänulikkus, et
peeglist vaatab salaja kisav. Pilgatu ja tundlik.
Vaadake mind mu pimedad ja kuulake mind
mu kurdid. Kes olete teie, et enda eksistentsis
kahelda.
Õhtuks tabas mind teadlikkus häälest, mis
oli väele andnud tormi. Mu endine liha.
Mu mälestus enesest enne viimast sündi.
No comments:
Post a Comment