ja otsitud leevendusega voolab ta Bengali lahte.
Seal selle Hugli jõe ääres istub musta suitsu sees
üks rätsepaistes linn – Calcutta. Seal ta mullitab.
Põgenejad kogunege ja ärge teised olge kadedad,
et meile langeb osaks tükikese läbi taevast.
Briti-India ei küsi luba murdmaks reaalsusi. Ei
küsi hinda, mis liiga kõrge. Anna ainult vanne
olla artist, isand või inimesena tundev loom.
Anna heledam pihk ja kuivad huuled. Anna hing.
Yuanfu süü hõljub Qingi Hiinast vanade tuultega
ja kõditab nii mõnegi üksiku kopse. Rahustab. Jah.
Pärast rahulduse lahinguid võis ka valge mees
end leida mõnest Calcutta oopiumi urkast. Ajamas
taga seda iidsemat veripunaste soomustega. Seda
nahkjate tiibadega. Seda draakonit, keda kätte ei saa.
Väsinud silmadega pööravad kõhetud inimesed
An Chengi puuvillaga polsterdatud sisekosmose
uksel ringi ja lausuvad ühe ammu korratud lause:
Ehk võiks veel natuke.
Ka kirjanikuhakatised veavad oma eksistentsi vaeva
An Chengi käte vahele. Adda saab siin loodud. Saab
küsimustega garneeritud. Siin ongi see kuulus ahvena
püügikoht. Siia tulevad linnud lääne poolt ja nokivad
teise maailma teri. Kugistavad voolu rüpest kalu. Siin.
Mitu kitsast tänavat edasi istuvad pärslased oma
räsitud rättidega ja lõgistavad naerda. Valge mehe
pädevus olla eeskujuks saab siin oma tõelisuse. Ees-
kuju. Sellegipoolest usuvad need pärslased, et
inimene on kalliskividest rikas kaevandus. Endalegi
teadmata ja oma jõukuses ammendamatu. Igavene.
Tuhande kurbuse tuba on see konstaablite pideva
jõllitamise all olev urgas. Härra Hogg isegi sattus
siin kord silma pidama. Mõtles esiti, et ehk on
striptiisiklubi või salarelvade hangeldamiseks. Mõtles
ja seltsis An Chengiga. Nüüd on 60 ruupiat kuus.
Küll valge mees maksab. Tema maksab hästi, sest
valge mees on kurb ja igatsev. On punaste silmadega.
Selles tuuletuses ja nõnda valgena Mustas suitsus
peksab see draakon oma tiibu. Vastu väsinud õhku.
Vastu otsivaid pilke. Selles tuuletuses lendab ta
alati eest, jättes järele jooksma igatsuse tulise joa.
Mõnel korral ei teagi, et kes keda taga ajab.
No comments:
Post a Comment