Sergei tule eemale ja püsi paigal. Aastaid.
Mööduvad veel teisedki. Sünnivad enamlased
ja karjatuste saatel leiab kivist pea end Nova
Roma'st. Sealt said alguse lood, mis ununevad.
Kallis tsaar – vaeste rikastaja. Sinu rahva üsast
sündis impeerium. Sinu sirutatud käest, mis tõstis
kõrgusesse linnud ja päikese. Sinu jalg mis surus
tumedad hinged kõduks. Püha maine jumalus.
Sergei süttis emakese andumusest. Mõistmatuks
jäi talle armu jagamine ikoonile. Kujutlus raamis.
Ema liigub vaikselt. Käsi mis toidab on kortsus
ja silitaks ennekõike troonil istujaid. Sergeile
jääb nuut. Vits ja malakas. Nutt ja hala. Hallitus.
Mis sa hing veel soovid?
Musta mere kaldalt Atlandi ookeanini kõlab punaste
koidikute lubadus. Lehvige. Lehvige lipud ja hõigake:
Kõikide maade proletariaadid ühinege!
Sergei jaoks jääb kajama verise ema anumine: Tsaar.
Kuid see ei ole enam määrav. Mälestused on surutud
vasara alla ja sirp lõikab läbi viimasedki sugulussidemed.
Valge armee värvub punaseks ja leivast ning veest
saab lumi ja puukoor. Solovki verises kloostris
ehitatakse kanalit maailma lõppu. Stalini elevandi lont.
GULAG jätab sisaliku kombel kivisse jälje ja kostab:
Mine nüüd ja saagu reetjale omaks reetja palk.
No comments:
Post a Comment