Ma olen tõesti viimasel ajal olnud tähelepanematu,
kui sandarmite saabaste alt eilset verd pritsis. Loojang.
Tunamullu, kui krahv Alexander von Benckendorff
Eestimaa kubermangus literaadilt märkimata kirja sai
ja sellest kannustatuna Peterburi ratsutas nõnda, et
värske lumi veel taeva poole lendas koos pooleldi
külmunud pinnasega. Tollal ei kujutanud ma ette
neid jõledusi milleks inimesed on võimelised. Inimene.
Aga ma ei süüdista kedagi. Miks peakski. Igaüks
on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Kõige kallim
krahv sai oma saatusega kokku Senati väljakul. Oleks
kallis teadnud seda siis kui Punapardi väed Neemeni
jõe ületasid ja tema oma tulise südame kannustusel
värske kindralmajorina vastu seisis, kinnitades sellega
ennast keisri soosingusse. Soositud on need, kes veavad.
Oma teadmatuses tormas ta liberaalseid konni tümitama,
need kellel austus ja väljakäigu meeleseisund on segamini
aetud. Need, kes ei mäleta kallikese Alexander I-se talu-
rahvaseadust ja Eestimaa pojukestele kõrgema järgu
hariduse taastamist. Need kes ei mäleta isegi emakese
suudlusi enne und mida meie keiser on valvanud. Rusikas.
Lasteta ei saanud keegi peale noorema venna võtta
seda kohustust olla emakese Venemaa tugev valitseja.
Nõnda siis Nikolai end esimeseks ristis ja mis oleks
see ristimine ilma poomiseta. Veri märgib sugu. Jõud.
Kallike von Benckendorff taples ja pesi end puhtaks.
Ta suudles kätt, mille viibutusega viis dekabristide juhti
üles poodi. Mille viibutusega pitserile värv anti ja
paluti vapper krahv Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku
Kantselei Kolmanda Osakonna juhiks. Laku või limpsi.
Vanaduspõlve, mis tänapäeva krahve nõnda noorelt
tabab, võibki nautida sellise ameti peal, kus juudi-
soo jälgimine võib võtta ootamatuid pöördeid. Kallis
krahv, sind jääme mäletama alati enne verd ja vaeva.
Kui kord su läikiv ristimärk päikest pillas meie
daamide suveööunenägudesse. Kui kord su kuldne mõõk
meile tundmatuid tähti manas: Amsterdam ja Breda.
Täna magab sinu tulevik lornjettide peegelduses. Habemik.
Täna puhub propeller vaiku ja vaikuse laike. Puhub
sõnumit sinu ilmast. Ära siis pikka viha pea. Kallis.
Kallis krahv jäi tagakiusamises vagura sohvri rolli,
kuni isegi hingele pakkumise tegi, millest ära ütelda
poleks võimalik olnud. Laula nüüd järeltulev põlv.
Ridi radi ralla, pakane on valla.
No comments:
Post a Comment