Usun, et sõjaratsu sõidab veel kord üle maa. Usun
avatud suu ja suletud silmadega. Avali kätega. Avatud
rinnaga. Süda nii suur, et peab toetama. Meel nõnda
ärkvel. Tasumise tund koidab. Kell lööb seinal tunnet.
Ja sina, kes sa seal peidad end. Sina ära karda, sest
sina oled üks meist – elajatest. Sinagi mateeriad
(even you matter). Sinagi naudid viimset söömaaega.
Illusioonidesse uskumine pole patt. Ole ainult valiv,
sest mõned illusioonid on saatuse salapärasse sunnitud
ja nendest sünnib ainult hirmu, kadedust ja vihkamist.
Rõõmust leidis mannekeengi, et vahast võib saada nahk,
kui ainult vitriin oleks maja päikesepoolsel otsal. VAU.
Päike, sina ja mina ja kuukalkvel vaikusejõed. Visatud
lutsukivid põrkavad nüüd tagasi, olles teinud ringi peale.
Meie visatud elud. Täna hingame meelierutavaid aroome:
värskelt küpsetatud leib, karge vesi. Aasta esimene äikese-
lubadus. Ja kui see sõjaratsu siis tuleb ühel hetkel, siis
oleme meie valmis talle vankri sappa panema ja huikame
üle esivanemate lihast väetatud maade, et sellest tuleb
üks puntratants.
No comments:
Post a Comment