Wednesday, May 24, 2017

Ood eleegiatele

Teie tumedus võib tunduda
justkui meenutus elunõlvalt,
justkui sünd vahakujude majja,
justkui laul ilma viisita.

Kõik rõõmust näljased kisavad
ühises elamise augus,
kus päike on kord paljastanud
oma säravil silmi
ja silitanud oma soojade sõrmedega.

Kõik vihast pulstunud on enesele
suurema mürgi allikaiks,
kui nendele, kelle suunda oma
räpast noolt on lasknud.

Oo eleegiad, eleegiad, te unistajate
meelepärg.
Te saatuse salailm ja tundmused,
mis avavad vananenud laste silmi.

Seisvate vete peal talletub üks moment.
Üks pikne enne lööki.
Üks karjatus enne šokki ja kõikide peas
üks vaikus enne tormi.

Oo eleegiad, mida olete te teinud meie
rahvaste tunnetest – koonud kaitsva
vaimuvalli.
Pistnud ärgast tajunõela läbi kamara ja kivi.
Läbi vee ja savi.
Läbi liha ja luu.

Enam ei mürgita vihased, ei kurvasta süütud.
Ei maeta vaeseid ja iial ei toeta sündimatud
iidsete verejanu.

Iial ei saa üks teisest üle, vaid sõbralikul moel,
lausa vennana, võrdne võrdsega
saab olema sõna ja tegu.

No comments:

Post a Comment