Üksiklane

Kõigele sellele vastukaaluks tõstetakse päid.
Seda tegid ehk sinagi, kes sa vahva lapsukese
kombel end lased käest tirida ja imestad maailma
suuruse üle.
Imestad neid teisigi kortsutatud kuklaid
ja klaasistunud silmi.
Seda teebki olemise jahmatus.

Ja kui sa siis kõndisid mööda tuisuseid talveteid
ja suviseid liivaluiteid.
ja kui sa hingasid sisse sõõm sõõmu ja tunne tunde
haaval neid nähtamatuid osakesi, mis võisid lubada
hingehaavadele ravi.

Ja kui sa seisid korra ja enamgi endast tähtsamate
tähtsusetute ees.
Siis mõistsid sa ühena sellest reaalsuste mängust,
et vabadus on teeseldud paratamatus.

Et tuhandeid öid tagasi teadsid sa ette oma surma
ja sündi ja surma ja sündi ja surma ja sündi
ja nõnda edasi, kuni hing kostab: Aitab!

Aga seda pole veel juhtunud ja mõnel tusasel
hommikul tajud sa põhjust.
Kui talv on suvele sisse sõitnud või kevad
kostitab laulatustega, mis pole sinu.

Aga seda pole veel juhtunud.

Kõigele sellele vastukaaluks tõstetakse päid.
Nagu sinagi tõstad päevast päeva,
sest kõik langeb ikka ülevalt ja kergeks saades
tõuseb sinna.

Tõuseb ajatusse valda.
Tõuseb läbi värviliste pilvede, mis kõditavad
tema tumedaid aineid.

Sinagi oled värviline ja kõditad.
Sinagi oled üks ja ainus.