Surnud ei köhi (ehk mõnel korral tõmblevad)

Kaitske ingleid mu õlgadel ja saatanaid samuti,

kumb kumba peal on teadmata. Ehk polegi vaja.

Kaitske esivanemaid ja tasumata tunde. 

Kaitske lapseohtu naisi ja mehi ning vanaks

jäänud meeltesegaseid. Kaitske meidki.

Kaitske ohuolukorra elevuse süsti ja mõnda

rabedat salvrätti. Neid samasuguseid, millesse

on valatud kõik kurbuse magusad ja kadeduse

kibedad pisarad. Tuledeta aknaid ja külmetavaid

kunstnikke. Suleseppi ja näljasappi. Mindki.

Kaitske kõik jõud, mis väärivad kaitsmist.

Olge isegi kaitstud. Teid me teame lahkusega.

Imikuid ja sipupükse. Plekilisi laudlinasid. Jah.

Kaitske sõnumeid meie sees ja ümber ja aega

nende kohale jõudmiseks. Kaitske ohakaid ja

nõgeseid ja sulamata teed. Nii otsatut ja üksi.

Kaitske loodust ja lootusetuid. Uskujaid ja

uskmatuid. Liivakivi ja samblikku. Sisalikku

ja muhedikku. Üht varajast postitõlda 20. 

sajandi tuisus ja sõnnikuharki ja isaviha

ja emalembust. Elukirkust ja nõdrameelsust.

Kaitske looduid loomaks enamat ja järgmisel

korral kaitsevad ehk nemad teidki. Kindlasti.

Siis kui taevased väed ja vaenumäed põrkuvad

raksatades pooleks makroskoopilise sõgedusega

kõik mis endine. Kui null saavutab tolerantsi.

Kui kõik mis on, saab olema teisiti. Jah nõnda.

Kui kõik mis on, mis on, mis on, mis on. OLI.