ja lubasid sullegi. Kuigi keegi meie seast
ei soovinud olla keskel ja näha.
Olla liiga punktis. Liiga täpselt.
Kuigi mälestuste koidikul võis silmata
kerkimas uuemaid torne.
Võis näha heisatud lippe ja sadat
või lausa tuhandet sirutatud kätt.
Sirutatud sinu – jumalanna poole.
Seal ei põle enam tuled, mis kerkisid taeva.
Ei põle enam vanemate vanad riided
ja talud, mille esistel said põlved tunda valu.
Ei põle ja tuhkagi pole järel. Pole valugi.
Sina Jumalanna. Sinu sinine juus
ja pisikesed sõrmed, millega sasid
ennast väärituks tembeldanuid.
Hoiad hoidjaid ja lased neil sirutada tiibu.
Sinu tiivad on katnud maa ja sinu hääl
suigutab südameid ja meie – lastena,
võime uhkust tunda elueast sinu palge ees.
No comments:
Post a Comment