Tuesday, May 30, 2017

Lonkab ja möliseb ehk polegi nii tobe

Tõsi ta on, et lausa lust ja lillepidu
on vaadata varakevadise päikese hämus
neid värskeid näitsikuid ja hetkeks unustada
enda reuma või mõningane muu
haiglaslik näht.

Tõsi ta on, et ka vana hobu igatseb kaeru.
Tõsi ta on.

Aga sellegipoolest pole häbiasi vaid lausa auasi,
kui sean sammud hruštšovkade poole
ja keedan endale mannaputru, nõnda nagu
memm kunagi tegi, kui mulle veel vanemad
naised meelele säutsu pakkusid.

Aga sellegipoolest pole häbiasi meenutada memme,
nõnda kaelkookudest äravajutatud kerega,
samas sitke nagu vits. Võis end korraga 
nii paindesse lüüa, et hirm tuli naha vahele,
et teinekord ehk murrab end veel pooleks.

Temagi armastas ikka akna all istuda 
ja kiigata noorte poiste poole, hoides endal aknalaual
nägemise ulatuses kadnukese abikaasa pilti 
sellise kuldse raami sees, mis nii mõnelgi korral
mind pimestas kui üritasin niigi punnis vatsa sisse
väänata veel memme ürdilihavõileibu.

Temagi armastas teha mannaputru nõnda nagu 
olid seda teinud tema memm ja taat. Ja nii edasi.

Aga sellegipoolest pole häbiasi meenutada,
et minagi kord lapsena õppisin tundma
meelemürgiseid sõnu ja pruuliseid.
Õppisin otsima kehasoojust ja mõnikord
isegi hingesoojust.
Õppisin huikama esivanemate kombel
üle nõmme ja üle laane, et ehk on täna
aida või laka luuk valla.

Õppisin olema aegadele vastav sõdurpoiss.
Kirsade kriiksudes ja kirssmarju mudides,
nagu mõni roosikrants, lõin ma need luugid pärani
ja võtsin selle mis kuulub õigusega minule.

Hiljem võtsin naisegi.

Aga sellegipoolest pole häbiasi olla seadusekuulekas
ja elujanus. Higimull otsaees, kui sai kühveldatud rasket
savist mulda kusagil Kesk-Eestis. Nõnda punaseks
värvusid me lipud ja värvusid põllud.
Vahet pole, sest vilja nägin alles aastaid hiljem.
Vahet pole.

Hiljem võtsin isegi laulujoru üles
ja südamelt eemaldasin tabaluku.
Rahvalt väike aga hingelt suur.
Üheskoos lauldi priiks.

Aga sellegipoolest pole häbiasi olla elanud
enne meie aega.

Enne JOKKi ja MASU.
Enne blokki ja "sae pekki".
Enne blogi ja glögi.

Hiljem võtan aega ja palvetan,
sest ega seegi pole häbiasi,
kui usk on olemas, sest usk,
see on kõige vallalisem neidis
keda minu vanad silmad näinud on.

Hiljem võtan temagi.

No comments:

Post a Comment