Kronos

Mitu kevadet oled lasknud minna ja kostnud:
Küll tuleb minugi aeg.

Millal siis, kui mitte praegu, sest kas pole aeg
mitte sinust enesest, sina ise, ehk lausa sinu
tulemus, sinu olemus, sinu minevus.

Või pole sind sootuks ja aeg on virvendus eluvetel.
Või taustamürana räsib sinu olemine teiste hinge,
kui soovid sinagi lasta armastusel kõige vastu,
kanda sinu tulitavat verd läbi ummistunud veenide.

Enam kui veel sajab korstnast sisse vett, sest ahi
on kütmata.
Enam kui veel mängivad teised seda mängu
ja sind pole kutsutud.

Enamgi veel.

Täna algab sinu tund, kui tõused üles
ja vaatad kaugele horisondi taha.
Pilk ette ja taha ja üles ja alla.

Täna oled enamgi veel, kui aeg – oled hetk.