Tuesday, May 30, 2017

Delirium tremens

Aastaid tagasi, kui olin veel poisikeseohtu,
märkasin ma enda juures miskit mõistatuslikku.
Mõistatuslik ja samas nõnda tõene. Uskumine.

Pärast aastaid depressiooniga maadlemist
jõudis minu kahe kõrva vahele arusaam,
et olen lihtsalt tundlik indiviid. Empaat.

Pühkisin peoga saiapuru köögilaualt, et
vakstu peal märgata sädelusi. Puru krabin
ja kellegi käsi maailmaruumist silitamas
minu liiga varakult kiilanevat pead. ISE.

Jälle olen hakanud käima. Mis ussiauke pidi
ma end üha uuesti ja uuesti leian. Versioonid.
Osa lohutab ja annab tuge. Osa nuhtleb ja
tülitab. Kõikvõimalikud Minad. Sinagi oled.

Isa ja ema!
Mis värin see mind läbib, kui ma keskendun?

Oleks nad ainult teadnud. Oleks minagi. Oleks.
Energia läbib kõike ja kõiki. On ruumis ja
ruumituses. On ja ei ole kõik samal viisil. Tunne.
Tund lööb enne tunnete lainetust ja kusagil
teises kohas ja ajas saan ma aru enesest. Mina.


No comments:

Post a Comment