Loomisakt

Selleta ei tule laulu, ei kosta lugu, kui meie
sündimatu sugu on juba jõudnud kostitada
pimeduse vürsti.
Ja sellest ei tule taevakaart, ei maismaalooma,
ning enamgi veel üht inimlooma,
kui juba on jõutud anduda nihilismi.

Sellest kõigest saab täringuheide, soovunelm
paksu mehe kõhus.
Saab puhitus ja tusatunne, saab meistrimehe
karastamatu raud ja uskumiste tõhusus.

Sellest kõigest lubas sündida olemise tunne,
et näriks tühjusesse augu, et vestaks
inglitõugu lastele.
Et vestaks jumalate ninanipsuks kõik tehtud
ja tegemata teod.

Oo süvikud ja kõrgustikud, ooh valehäbi
ja vaatenurk.
Sellest peeglist pidi vastu vaatama
individuaal, pidi rahu leidma.

Pidi kummutama müüti kurjusest
kui ürgsemast osakesest meie aines,
meie punases veres ja lihalikus keres,
meie armastuses, abituses, oletuses, lohutuses.

Sellest pidi tulema võit, jah võit, mis lubaks
teistelgi samastuda, kuid nüüd saab hoopis
taasloodud me tundmuste eskiis.

Me igavese laulu igavene viis.