ja saladustes hõjuv oaas
on kujunend me isetõugu
tunde üleküpsend roas
isemoodi meelituseks
laksutanud lõugu
ehk laksutanud tiibu
või sooritanud kvintetti
mu lapseohtu triibud
ruum ajas tesseraktki
puhkab kosmilises ruumis
sõitleb enesega tuhat
ja tuline on hingepada
kus küpsend meiemoodi sugu
ja soost sai kadakmarja
varjust peenikestki lugu
mu lapsed tuletatud meelde
laulu jätkuks pausil
soolest tirit pillikeele
oh mil võiks keegi kustutada
tuleratta vihapursked
aasta aastalt lukustada
pimedusse üksluiselt
selle tundmuste tundmatuima
hetke mil astjas
pajuoks ja valge või
mina kes ma kõige selle
pühiks maha ja kostaks:
täna ma puhkan
No comments:
Post a Comment