Tsinkjas taevakaar tõstab hiliseid jalutajaid kõrgemale
kõigist enese kootud kurvavõrkudest.
Kuu vaatab päikesega tõtt
ja arutlevad kõige selle üle, mida meie ei näe.
Ja meie ei näe, sest oleme pimedaks tõestatud.
Oleme otsinud vastuseid väljastpoolt,
kuigi võime tajuda otsmikuga neid teadlikkuse särinaid.
Isegi mateeria on ruumi ja ruumituse kooslus.
Isegi tunded võivad otsida pelgupaika kivinenud südameis.
Isegi kaua olnud võivad lapsekingad jalga lükata
ja naiivsusest pakatada.
Sõdurisaapad on nurka pandud ja kaminas laksub
aastaid juba erkpunane leek.
Kasemahl nõrgub haavatutele, kui mehed
embavad oma naiselikkust.
Naised on emalõvidena valvel kõigil neil trepimademetel,
kus on toodud ohverdusi esivanematele ja rahvustele
ja riikidele ja ainuvalitsejatele.
Nendelt treppidelt seadsid sammud ellu
lambukesed hundinahas.
Nendelt treppidelt tõusid lendu kaarnad ja tuvid
ja uskumised ja lootused.
Ümmargusest saab kandiline ja kerast saab lapik.
Pojast saab isa ja tütrest ema. Oi kui kena.
Ajastute närv on püsti
No comments:
Post a Comment