Kontinenataalse Aafrika idarannikult heiskas
purjeid kord tuhatkond laeva enne meie
aja lõppu, mil tulised seened kõrgusid
taevalakke ja salajane vaikus inimlapsi
köhima ajas, ning lõpuks Emakese Maa
kurku. Kõik need kallid. Kellegi jaoks.
Laevad purjetasid idast läände ja lõunasse
ja põhja. Horisont oli piir ja piire tuli ületada.
Hõissa ja lapsed tukku, kõik aegadesse,
küll sadamas on tuhapilv ja jäässe raiut
tulisilm. Too isa, ema, sõber, laps või veel
suuna terve meel ja peida end mulla põue.
Kadunud usu varemetele sünnivad üritused.
Need pool võitu ja surnute saapad. Rauast ninad.
Mida võis mõelda endise inimese pea, kui
pigistas veresooned kummi ühe punase eject
nupu peale. Kui vaatas söestumas linnu
ja külasid. Endiseid kartulivagusid, kus
lapsepõlves sai joostud. Õunapuud ja vanad
rajad. Kõik endine. Kõik ja nõnda puhtaks.
No comments:
Post a Comment