Usina sipelgana vean su ette ammu unund tõe
ja palun ainumast pilku sinu tähtsust täis näost.
Nii ootamatud on su päevade viibutused,
kui krambid meenutavad emadust.
Kui veen su otsmikul meenutab sugulisi lõppe
ja allapoole surutud suunurgad
saavad mälestuste varapanga kaunimaks ehteks.
Ooh sind varatut ja üksildast.
Ooh sind lamades sammujat.
Nõnda selgeks saab sinu uskumiste taak,
sest ennast väidad leidvat pärast tuhande öö lõppu.
Enne kui saad nopitud kellegi teise poolt.
Keegi kelle lakk läigib hämaruses.
Keegi kelle kabi väärib tunnustust.
Keegi kelleta saaksid tunda üksolemise iha –
seda lämmatajat.
Saan sind nautida ainult minevikus,
kui torm on möödunud ja säilinud on veel viimane
leppimine, siis saan öelda tuulde kõiki neid
ütlemata sõnu.
Aga kord sain sind kummardada,
vihkamist täis ja tundeküllane.
Enam mitte.
Enam mitte.
No comments:
Post a Comment