Ohhotskis leidis rändur jõekese ja soovis teada lähtepunkti.
Teda saatis kõhetu vennike, ehk mineviku kulak, kes enne
uut aega venitas vanast end välja ja nüüd hingele abiks
teejuhina saatis Suntar-Hajata ahelikule kõiki neid, kellel
jäi vajaka hingerahust või silmailust. Või veelgi imelisemast.
Siin asuvad pärlid jõe pinnal mitte põhjas ja ahelikule omaselt
sünnitab ta seda jõge liustiku sulamisega. Jah need tarõnnid,
mida emake loodus on kloppinud läbi ajastute. Lehisehõrendike
vahel puhmastel peetakse šamaanipiknike ja esivanemate
hinged on pilgeteta alasti. Rändur jätab endast maha abipalve.
Trummid põristavad ja trompet kaigub. Meelerändele astub
riituse tarvis noor ja köidikutest vaba sinisilm. Tulevane
teadja ja hingelt ürgne armastaja. Taassündinud põhjala ilmutus.
Rändur seisab enese kõrval kusagil sarnases, kuid erinevas
paigas. Ta uudistab keha ja uudistab vaimu. Võtab end osakesteks
punase mullaga määritud kivi ees ja tunneb. Ja mõistab.
Olen nii paljas ma ränist ja soost, ma tuhandest aistingust
ehk rohkemgi veel ja olen ma siin, kord seal ja siiski koha peal.
Olen hea, jah nüüd ma tean.
No comments:
Post a Comment