Püha Tarkus ja üks Jumal kolmes Ülimas Isikus.
Looduse essents on Loodus kui miski mida Üks
on, ning Isik kui keegi kes Üks on. Kes oled sina?
Friedrich kostitas end pärastlõunase ürdivedelikuga
ja noris enesega tüli. Otsis mälusopist esile kõige
räpasema teo enda krahvi ajast ja manas tagatipuks
enda näo asemele pühvli pea. Nõnda pühvli peaga
ja kuuseokastega kaetud seljaga tantsis ta peretütre
selja taga susitantsu, samal ajal kui too pesu küüris.
Susi söögu sind meeletut, et sa ka nõnda agar oled
teise pere rahva selja taga vigureid tegema. Tola.
Vana isand ei määrinud sind küllalt hanerasvaga,
või söödeti sulle ainult aganaid sisse. Intsidente
tuleb ikka ette. Friedrichi näol ehk siiski taha.
Külaelanikud olid aga sellisest käitumisest ammugi
tüdinenud, sest kellele see sakste suvelaul ikka istub.
Eriti kui lauldakse eestlaste näitsikute ürgseima
röövist. Issand sa näed ja ei mürista. Miks peakski.
Friedrich võttis oma ihad ja pani pauna. Võib öelda,
et viskas kompsu selga ja lahkus maast ja tiitlist.
Vana isand oli marus, kuid mis sellest, küll toibub.
Friedrich leidis pärast pikki nädalaid aseme ühest
onnist keset Pärnu metsasid. Kes magab, see on vaene.
Ja Friedrich magas. Magas tema pikalt ja vähkremiseta.
Magas maha nii mitmedki lõunad ja hommikud. Magas
öödki. Onn oli ehitatud kanajalgadele. Kiigutas ja
sosistas. Endine elanik oli maha jätnud kõik oma vara.
Endine elanik. Susi, seh silmapaik! Kuuendat põlve
manaja. Oli esimene isane loitsude lausuja, kuid tema
oli varasemalt aastaid tagasi manala teed läinud, kui
üritas Viitse talu kanalast endale koivakesi sahkerdada.
Peremees polnud kitsi varastavale sunnikule sutsu
tina soolte poole laskma. Ja nõnda lõi põletik manaja
manatuks. Olgu põrm sulle kerge. Varsti näeme.
Nõnda koduselt tundis Friedrich end siin majas. Oli
see kiikuja tuianud mööda metsi ja nii mõnelgi korral
ka põllu piires piilunud, et millal isand naaseb teises
keres. Loits oli peal, et ärgates võis Friedrich näha
peeglist hoopistükkis teistlaadi nägu. Ungeformte.
Kaarnad lasti lendu ja isand leidis end jällegi Viitse
talu õuelt, seekord endise krahvi keres. Säherduselt
meelitas ta end tuppa ja kostitas peremeest lauluga:
Kirju kari keskel,
Jeesus käib karja ees
Maarija karja järel.
Mina ise teen lauda karja ümber!
Nii korge kui muast taeva!
Nii tihe kui jõhvi sõel,
kui lai – nagu kirve laba!
Põõsa taguse süda
nii pehme kui neitsi ninaots.
Põõsa taguse hambad
nii pehmed kui pott kinnas. Aamen.
Niiviisi jäi peremees seisma ja tühja kohta vahtima,
samal ajal kui vanakuri ise toimetas terve karja
selle sama kanajalgadega maja juurde, kuhu olid
äkitsi kerkinud laudad ja aiad. Ohvrikivi punab
siiani. Viitse talu peremees seisis nõnda kaua ühe
koha peal, et temale lausa juured alla kasvasid.
Isand aga muutis end peniks ja pistis plagama.
Seniks kuni järgmine rohi otsa peaks lõppema.
Viitse talu peremees aga kasvab siiani kusagil
Pärnu metsade ja karjamaade vahel suure tammena.
Iidsematest iidsem on lausuda sõnu, kuid veelgi enam
on iidsem olla tasa ja targu. Nõnda hoiad end ja teisi.
No comments:
Post a Comment