Ööd on nii valged ja uni ununeb sootuks.
Nendel öödel vestlevad armunud
tähti täis kehadega üksteise sisse sulandudes.
Nendel öödel sulab vee piir taevaga
ja oleks lauslollus jääda põlvitama vääritute ette.
Isegi väärikas olemine oleks lauslollus – seda ma tean.
Tõeline oleks isa- ja emamaatu, oleks hirmu ja vapruse
piiririik.
Oleks üksinda või mitmekesi suitsevate varemete vahel
minevikku tuhast manada.
Oleks tasakesi süütuks langeda.
Sada sammu põhja poole lubab häid endeid
ja piisk põsest otse kuumale pliidile kustutaks
soolatüügaste asemel pimedad nurgad ja ööd mis pole nii valged.
Selle saja sammu jaoks oleks vaja mitme mehe rammu
ja valges kleidis näitsikut – blondi.
Meheta vikatit ja särtsuvat tusatundi.
Valeta ilmet ja sünnita surma.
Mida kõike oleks vaja, et anda kivikujudele võime ärgata
ja elada ehk ühe tunnigi nendest valgetest, valgetest öödest.
Nendest öödest mil uni ununeb sootuks.
No comments:
Post a Comment