Uduna jõel

Ka valguses on valgeid varje, mis tumedatele
vendadele jäävad mõistmatuks oma
üksildase sumbumisega.

Inimenegi oma kauguses elusaga muutub elutuks
ja imestab olemise raskuse üle.
Inimenegi soovib valge varjuna sumbuda,
sumbuda teiste sisse ja olla mõjutatud.

Soovib sitsida keelatud vilja järele, sest keegi
targem oli kostnud kenasti.
Soovib raskete küsimuste esitamise asemel
saada kergeid vastuseid.

Soovib otsida end iseendast, mõistmata
oma sära ja kulutades sellega väärtuslikuma kõigest –
elamise.

Kallis inimene, sa lihalik kest oma iidse vaimuga!
Miks sa nõnda soovid leida end enesest eemal?
Miks sa varjad end tunnete ja salasoovide eest?

Aga tema ei kuule, sest temal on tegemist tänase päeva
homse varna riputamisega.
Sest nalja saab selle kulul, kes laulab hetkelist laulu
ja tantsib elutantsu.

Veed on vaikinud ja tuhamäed suitsevad.
Kallastel istuvad hallide silmade taga mornid kujud
oma ritvadega ja popsivad piipe.
Piibutuhk on tuule kanda ja piibumees on aja kanda.

Teisel pool jõge seisab marus koer, silmad tulitamas,
nagu lubamaks punast ja kuuma.
Tema karva ei kanna tuul ega aeg.

Nähtamatute aerudega hõljub jõe kohale udu
ja kannab endaga last – kõiksust.

Teadlikuna võivad piibumehed tõusta ja muutuda tuhaks,
mis kandub meiegi akendele ja meeltesse.
Kandub meiegi meeldetuletuseks olemusest
ja ühest lapsest udus sääl marukoera ees.

Üks lugu veel ja kusagil kõlab kell.
Üks hetk.