Veel üks nott ja algab meie ajaarvamine

Ma olen tõesti viimasel ajal olnud tähelepanematu,
kui sandarmite saabaste alt eilset verd pritsis. Loojang.

Tunamullu, kui krahv Alexander von Benckendorff
Eestimaa kubermangus literaadilt märkimata kirja sai
ja sellest kannustatuna Peterburi ratsutas nõnda, et
värske lumi veel taeva poole lendas koos pooleldi
külmunud pinnasega. Tollal ei kujutanud ma ette
neid jõledusi milleks inimesed on võimelised. Inimene.

Aga ma ei süüdista kedagi. Miks peakski. Igaüks
on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Kõige kallim
krahv sai oma saatusega kokku Senati väljakul. Oleks
kallis teadnud seda siis kui Punapardi väed Neemeni
jõe ületasid ja tema oma tulise südame kannustusel
värske kindralmajorina vastu seisis, kinnitades sellega
ennast keisri soosingusse. Soositud on need, kes veavad.

Oma teadmatuses tormas ta liberaalseid konni tümitama,
need kellel austus ja väljakäigu meeleseisund on segamini
aetud. Need, kes ei mäleta kallikese Alexander I-se talu-
rahvaseadust ja Eestimaa pojukestele kõrgema järgu
hariduse taastamist. Need kes ei mäleta isegi emakese
suudlusi enne und mida meie keiser on valvanud. Rusikas.

Lasteta ei saanud keegi peale noorema venna võtta
seda kohustust olla emakese Venemaa tugev valitseja.
Nõnda siis Nikolai end esimeseks ristis ja mis oleks
see ristimine ilma poomiseta. Veri märgib sugu. Jõud.

Kallike von Benckendorff taples ja pesi end puhtaks.
Ta suudles kätt, mille viibutusega viis dekabristide juhti
üles poodi. Mille viibutusega pitserile värv anti ja
paluti vapper krahv Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku
Kantselei Kolmanda Osakonna juhiks. Laku või limpsi.

Vanaduspõlve, mis tänapäeva krahve nõnda noorelt
tabab, võibki nautida sellise ameti peal, kus juudi-
soo jälgimine võib võtta ootamatuid pöördeid. Kallis
krahv, sind jääme mäletama alati enne verd ja vaeva.
Kui kord su läikiv ristimärk päikest pillas meie
daamide suveööunenägudesse. Kui kord su kuldne mõõk
meile tundmatuid tähti manas: Amsterdam ja Breda.

Täna magab sinu tulevik lornjettide peegelduses. Habemik.
Täna puhub propeller vaiku ja vaikuse laike. Puhub
sõnumit sinu ilmast. Ära siis pikka viha pea. Kallis.

Kallis krahv jäi tagakiusamises vagura sohvri rolli,
kuni isegi hingele pakkumise tegi, millest ära ütelda
poleks võimalik olnud. Laula nüüd järeltulev põlv.

Ridi radi ralla, pakane on valla.

kõik kallimad palangud
on varisenud ja tolmunud
kõik linad on määrdunud

on lennus

kõik kallimad on lennus

valgeid linu mõistab meisterdada
üks tõupuhas ajutu

metsik metsik metsik
nõnda kähe kord mähkis
minu ümber sõnade sülemid
minu ümber uduse laane kaja

vaba vaba vaba
sõi eest mul tüki vannet
ja puistas sülge silmile
ja puistas õnne rinnale

tugev tugev tugev
on inimlapse sugu
kõik elav ja surev
kõik tulev ja minev

hunt murrab lamba
kuid lammas võib
sündida hundina

meiegi oleme siin

tasa suigub linnuke mu pesas
ja nõnda tasa ujub ta minu kanuuga
üle alguse ja lõputa jõe
üle plaanimata labürindi
üle minu

vahvad vahikujud tervitavad meid
ja lubavad õndsusel liituda

ulakad tuuled puhuvad põsed
nii tulitama külmast
nii nii nii

linnuke siuts-säuts
sirutab koibi ja pistab punuma

pistab eluniidid läbi nõelasilma
pistab selga tänapäeva suled
pistab pea mu sülle

ja ka mina soovin olla linnuke

Delirium tremens

Aastaid tagasi, kui olin veel poisikeseohtu,
märkasin ma enda juures miskit mõistatuslikku.
Mõistatuslik ja samas nõnda tõene. Uskumine.

Pärast aastaid depressiooniga maadlemist
jõudis minu kahe kõrva vahele arusaam,
et olen lihtsalt tundlik indiviid. Empaat.

Pühkisin peoga saiapuru köögilaualt, et
vakstu peal märgata sädelusi. Puru krabin
ja kellegi käsi maailmaruumist silitamas
minu liiga varakult kiilanevat pead. ISE.

Jälle olen hakanud käima. Mis ussiauke pidi
ma end üha uuesti ja uuesti leian. Versioonid.
Osa lohutab ja annab tuge. Osa nuhtleb ja
tülitab. Kõikvõimalikud Minad. Sinagi oled.

Isa ja ema!
Mis värin see mind läbib, kui ma keskendun?

Oleks nad ainult teadnud. Oleks minagi. Oleks.
Energia läbib kõike ja kõiki. On ruumis ja
ruumituses. On ja ei ole kõik samal viisil. Tunne.
Tund lööb enne tunnete lainetust ja kusagil
teises kohas ja ajas saan ma aru enesest. Mina.

Lonkab ja möliseb ehk polegi nii tobe

Tõsi ta on, et lausa lust ja lillepidu

on vaadata varakevadise päikese hämus

neid värskeid näitsikuid ja hetkeks unustada

enda reuma või mõningane muu

haiglaslik näht.

Tõsi ta on, et ka vana hobu igatseb kaeru.

Tõsi ta on.

Aga sellegipoolest pole häbiasi vaid lausa auasi,

kui sean sammud hruštšovkade poole

ja keedan endale mannaputru, nõnda nagu

memm kunagi tegi, kui mulle veel vanemad

naised meelele säutsu pakkusid.

Aga sellegipoolest pole häbiasi meenutada memme,

nõnda kaelkookudest äravajutatud kerega,

samas sitke nagu vits. Võis end korraga 

nii paindesse lüüa, et hirm tuli naha vahele,

et teinekord ehk murrab end veel pooleks.

Temagi armastas ikka akna all istuda 

ja kiigata noorte poiste poole, hoides endal aknalaual

nägemise ulatuses kadnukese abikaasa pilti 

sellise kuldse raami sees, mis nii mõnelgi korral

mind pimestas kui üritasin niigi punnis vatsa sisse

väänata veel memme ürdilihavõileibu.

Temagi armastas teha mannaputru nõnda nagu 

olid seda teinud tema memm ja taat. Ja nii edasi.

Aga sellegipoolest pole häbiasi meenutada,

et minagi kord lapsena õppisin tundma

meelemürgiseid sõnu ja pruuliseid.

Õppisin otsima kehasoojust ja mõnikord

isegi hingesoojust.

Õppisin huikama esivanemate kombel

üle nõmme ja üle laane, et ehk on täna

aida või laka luuk valla.

Õppisin olema aegadele vastav sõdurpoiss.

Kirsade kriiksudes ja kirssmarju mudides,

nagu mõni roosikrants, lõin ma need luugid pärani

ja võtsin selle mis kuulub õigusega minule.

Hiljem võtsin naisegi.

Aga sellegipoolest pole häbiasi olla seadusekuulekas

ja elujanus. Higimull otsaees, kui sai kühveldatud rasket

savist mulda kusagil Kesk-Eestis. Nõnda punaseks

värvusid me lipud ja värvusid põllud.

Vahet pole, sest vilja nägin alles aastaid hiljem.

Vahet pole.

Hiljem võtsin isegi laulujoru üles

ja südamelt eemaldasin tabaluku.

Rahvalt väike aga hingelt suur.

Üheskoos lauldi priiks.

Aga sellegipoolest pole häbiasi olla elanud

enne meie aega.

Enne JOKKi ja MASU.

Enne blokki ja "sae pekki".

Enne blogi ja glögi.

Hiljem võtan aega ja palvetan,

sest ega seegi pole häbiasi,

kui usk on olemas, sest usk,

see on kõige vallalisem neidis

keda minu vanad silmad näinud on.

Hiljem võtan temagi.

Peni pani putku ehk vägikaikavedu

Püha Tarkus ja üks Jumal kolmes Ülimas Isikus.
Looduse essents on Loodus kui miski mida Üks
on, ning Isik kui keegi kes Üks on. Kes oled sina?

Friedrich kostitas end pärastlõunase ürdivedelikuga
ja noris enesega tüli. Otsis mälusopist esile kõige
räpasema teo enda krahvi ajast ja manas tagatipuks
enda näo asemele pühvli pea. Nõnda pühvli peaga
ja kuuseokastega kaetud seljaga tantsis ta peretütre
selja taga susitantsu, samal ajal kui too pesu küüris.

Susi söögu sind meeletut, et sa ka nõnda agar oled
teise pere rahva selja taga vigureid tegema. Tola.

Vana isand ei määrinud sind küllalt hanerasvaga,
või söödeti sulle ainult aganaid sisse. Intsidente
tuleb ikka ette. Friedrichi näol ehk siiski taha.

Külaelanikud olid aga sellisest käitumisest ammugi
tüdinenud, sest kellele see sakste suvelaul ikka istub.
Eriti kui  lauldakse eestlaste näitsikute ürgseima
röövist. Issand sa näed ja ei mürista. Miks peakski.

Friedrich võttis oma ihad ja pani pauna. Võib öelda,
et viskas kompsu selga ja lahkus maast ja tiitlist.
Vana isand oli marus, kuid mis sellest, küll toibub.
Friedrich leidis pärast pikki nädalaid aseme ühest
onnist keset Pärnu metsasid. Kes magab, see on vaene.

Ja Friedrich magas. Magas tema pikalt ja vähkremiseta.
Magas maha nii mitmedki lõunad ja hommikud. Magas
öödki. Onn oli ehitatud kanajalgadele. Kiigutas ja
sosistas. Endine elanik oli maha jätnud kõik oma vara.

Endine elanik. Susi, seh silmapaik! Kuuendat põlve
manaja. Oli esimene isane loitsude lausuja, kuid tema
oli varasemalt aastaid tagasi manala teed läinud, kui
üritas Viitse talu kanalast endale koivakesi sahkerdada.
Peremees polnud kitsi varastavale sunnikule sutsu
tina soolte poole laskma. Ja nõnda lõi põletik manaja
manatuks. Olgu põrm sulle kerge. Varsti näeme.

Nõnda koduselt tundis Friedrich end siin majas. Oli
see kiikuja tuianud mööda metsi ja nii mõnelgi korral
ka põllu piires piilunud, et millal isand naaseb teises
keres. Loits oli peal, et ärgates võis Friedrich näha
peeglist hoopistükkis teistlaadi nägu. Ungeformte.

Kaarnad lasti lendu ja isand leidis end jällegi Viitse
talu õuelt, seekord endise krahvi keres. Säherduselt
meelitas ta end tuppa ja kostitas peremeest lauluga:

Kirju kari keskel, 
Jeesus käib karja ees
Maarija karja järel.
Mina ise teen lauda karja ümber!
Nii korge kui muast taeva!
Nii tihe kui jõhvi sõel,
kui lai – nagu kirve laba!
Põõsa taguse süda
nii pehme kui neitsi ninaots.
Põõsa taguse hambad
nii pehmed kui pott kinnas. Aamen.

Niiviisi jäi peremees seisma ja tühja kohta vahtima,
samal ajal kui vanakuri ise toimetas terve karja
selle sama kanajalgadega maja juurde, kuhu olid
äkitsi kerkinud laudad ja aiad. Ohvrikivi punab
siiani. Viitse talu peremees seisis nõnda kaua ühe
koha peal, et temale lausa juured alla kasvasid.

Isand aga muutis end peniks ja pistis plagama.
Seniks kuni järgmine rohi otsa peaks lõppema.

Viitse talu peremees aga kasvab siiani kusagil
Pärnu metsade ja karjamaade vahel suure tammena.

Iidsematest iidsem on lausuda sõnu, kuid veelgi enam
on iidsem olla tasa ja targu. Nõnda hoiad end ja teisi.

Silmis veab sekundeid

sund on unund ja värskeks võib lubada
sõlmed on seinal ja õhk on kopsus
nii hea nõnda sülle sul sättida
mu ilmvõimatu pea
ja mässida su keha ja vaimu
ustavasse hetke

usalda mind mu kallis
mu sõber nii kaunis
kellel silmis veab sekundeid
meeletuse seier

kellel armastust jagub tuhandeks eluks
ja pealegi veel

usalda mind sest olengi sina
mu kallis
mu kaunis

Natura 0.3

tere ja head aega ei lausu mets ja nõmm
ei lausu tiik ja järvepind
ei allikas ei luited
ei koduõu

tere ja head aega lausub inime
ja ülejäänu on lihtsalt
ülejäänu on olemas

võtta ainult elamise tung
ja kaisutada võimalust

enesesse kududa looduse lõnga

Natura 0.2

lapsed on juba värvimas kilgetega õhku
ja äike on lubanud aromaatse eelmänguga
käratada vaimu

kostuvad piiksatused ja õhtuhämaruses
säravad põõsastes kuud
krabinate varjust liginevad uudistavad
ninad hingates sisse seda salajast tunnet

kõik mis on kogunenud saab vabaks
ja kutsub endaga tantsima seda tantsu
kus leht kasvab lehele ja käpp patsub käpale

väravad krigisevad ja kiiksuvad
sõimed otsivad hoogu
sest siin ei tule und

ja munast kuskil koorus
ja munast kuskil koorus

Natura 0.1

suveõhtutel kastab vaikust ritsikapiisk
ja rukkirääk lööb lamenti
süda keeb nagu põrgukatel
ja sügaval metsas lööb kurgutrummi
üks linnuke nii tõsine
nii sihikindel ja usaldav
on suveõhtu haigutus
ja lakapealsel põhku tuulates
lööb aevastus välja
talvise roka
lööb sädelust loojuva päikese mõõka
annab jumet loodusele
nõnda elavale ja surevale
nõnda ringlevale
nõnda minule ja sinule

Fragmente

Siiani on ülestõusnuid vähe, sest milleks,

kui tõmbejõudu kaotades pole ülemist ega

alumist. On vaid meelekergus ja lihakargus.

Minutid ja tunnid ja päevad ja kuud ja aastad.

Kloostri vaimuliku kombel hoitakse päid longus

ja hing on kukkunud saapasäärde. Tundeid 

ergutavateks jäävad ainult meelemürgid.

Vaala kurgust pääsemiseks läheb vaja usku.

Õhk ei teeks samuti halba.

Vaikne peletis roomab mööda maailma ringi

või kõnnib või lendab maadligi. Kellegi jutu

järgi. Kuulujutt on vaigumeister. Tihkamata

väljamõeldis. Suure moka ilatilk. Tilk. Tilk.

Peletisel nimeks inimene. Pikaliheitja ja

ülesõitja. Taevad mustaks ja rohi kollaseks.

Põhimõte on mõtte algupära, kuid tänaseks

on see jonn. Ühe vallutus teise üle. Surm.

Ela ja lase teistel ka elada.

Saja mandri tants

Kontinenataalse Aafrika idarannikult heiskas
purjeid kord tuhatkond laeva enne meie
aja lõppu, mil tulised seened kõrgusid
taevalakke ja salajane vaikus inimlapsi
köhima ajas, ning lõpuks Emakese Maa
kurku. Kõik need kallid. Kellegi jaoks.

Laevad purjetasid idast läände ja lõunasse
ja põhja. Horisont oli piir ja piire tuli ületada.

Hõissa ja lapsed tukku, kõik aegadesse,
küll sadamas on tuhapilv ja jäässe raiut
tulisilm. Too isa, ema, sõber, laps või veel
suuna terve meel ja peida end mulla põue.

Kadunud usu varemetele sünnivad üritused.
Need pool võitu ja surnute saapad. Rauast ninad.

Mida võis mõelda endise inimese pea, kui
pigistas veresooned kummi ühe punase eject
nupu peale. Kui vaatas söestumas linnu
ja külasid. Endiseid kartulivagusid, kus
lapsepõlves sai joostud. Õunapuud ja vanad
rajad. Kõik endine. Kõik ja nõnda puhtaks.

Missioonitunne

Minagi sain kord targemaks. Et sünniks mõistmine,
on vaja olla mõistetud. Et sünniks andumine,
on vaja olla vajatud. Et kõigel oleks mõte,
on ennekõike vaja mõista mõtet
ja saavutada väärtus.

Minagi kuulasin kord enesestmõistetavalt targemaid.
Neid tundemoonutajaid ja salasepitsejaid,
aga ikkagi inimesed, nagu mina või sina.
Neid minetanud lapsesilmi ja hernesupisuud.
Nii väsinud maailmavaateid
ja õhkõrnade lubaduste varieteed.

Minagi veetsin öid kus üks mõte ajas teist taga
ja puhkus oli alati ühe nurga taga.
Seal nurgal kasvas piimanõges
ja seltsis ritsik metsiku ristikheinaga.

Minagi otsisin kodu ja leppisin vähemaga.
Kõik leppimistest murtud südamed
ja väsinud vaimud leevendamas üksindust.

Minagi leidsin end istumas külmas pärastlõunases keldris
või ronimas pleekinud katustele.
Minagi otsisin elustundmist piiridelt.

Leidsin end valmistamas hõrku rooga
ühele veganist neiule ja tundmas rõõmu.
Leidsin end lugemas raamatut ja hingamas sügavalt.
Leidsin end kiitmas kõikide pisiasjade pärast,
mis on toonud mind tänasesse päeva.
Leidsin end andestamas teistele
ja mis kõige tähtsam –
leidsin end andestamas enesele.

põldmarjad ja savipotid

ning ajutised lehvivad kasvuhooned

ning viltused palkmajad

reheahjud ja kinnikasvanud õued

maasikamopsud ja vaarikavarretee

need kollased kruusateed

need pääsupesad ja suvised tunded

sõnadeta mõistmine ja vaikivad pead

aegluubis õrnused

kõik see toredus ühes hetkes

ja sina selle keskel

Allumatuid ihates

lillede õitsemise magus mekk
ja salamisi lausutud sõnad
armsama huulilt – selline on kevad

valgete vahtude võiduparaad
ja kõrgvererõhu all kannatajate hõiked
roheline laine laksumas
läbi metsade ja aiamaade
läbi Kanti lugeva rasta piibu

läbi lõhnade virrvarri
ja pikenevate päevade oaasi
läbi ööde igatsuste
ja ühe jaheda käe
mille naha all ma tean
leiduvat kuuma verd
jah nii kuuma

südamete takt on sünkroonis
tat-tat-tat-tat
aurikud on puistanud hinge
tänase kevade pilvevaibaks

ja kodu on seal kus on süda

Küllap

meie lepped on veest ja vaimust
meie sünd märgib kosmilisi võnkeid
meie sõnadel on tunneteküllus

ja enamgi veel võime seista vaikuses
ja lasta enesel kõrguda

sellest on laulikud vaevata kõlanud
sellest on veed kandnud
sellest on tuuled puhunud

ja enamgi veel võime leida jõudu
ja lasta enesel puhastuda

sest millest veel koosneb meie vajatus
kui mitte tundmuste ja hetkede

varjatud lubadustest

Üks Tisler laulis vete peal

Kuigi inglid lubasid mulle laulda 

ja lubasid sullegi. Kuigi keegi meie seast

ei soovinud olla keskel ja näha.

Olla liiga punktis. Liiga täpselt.

Kuigi mälestuste koidikul võis silmata

kerkimas uuemaid torne.

Võis näha heisatud lippe ja sadat

või lausa tuhandet sirutatud kätt.

Sirutatud sinu – jumalanna poole.

Seal ei põle enam tuled, mis kerkisid taeva.

Ei põle enam vanemate vanad riided

ja talud, mille esistel said põlved tunda valu.

Ei põle ja tuhkagi pole järel. Pole valugi.

Sina Jumalanna. Sinu sinine juus 

ja pisikesed sõrmed, millega sasid 

ennast väärituks tembeldanuid.

Hoiad hoidjaid ja lased neil sirutada tiibu.

Sinu tiivad on katnud maa ja sinu hääl

suigutab südameid ja meie – lastena,

võime uhkust tunda elueast sinu palge ees.

Kostetud

Vahest varigi soovib olla puhas
ja tõena leida teed
su jalge ette või selja taha
hoidmaks su pehmeid õlgu
ja surumaks end nõnda õrnalt
su vastu, et tuul võib silitada
mõnda peaaegu kontakti.

Vahest varigi soovib unustada
mineviku ja valelikud maskid,
kõik mis murendasid ja panid
hinge plagama tule õhu vee
ja maa poole – nende muutliku
kuid hellitava embuse poole.

Vahest varigi soovib valgeks saada
ja vaikiva parasiidi asemel
olla inimeste igatsus, nõnda paisteline
ja rõõmule joovastav, nõnda kasvule pai
ja soe, nõnda hellitav ja magus.

Vahest vari ja valgus soovivad saada üheks
ja täna sinuga ehk ühtimegi.

Ood eleegiatele

Teie tumedus võib tunduda
justkui meenutus elunõlvalt,
justkui sünd vahakujude majja,
justkui laul ilma viisita.

Kõik rõõmust näljased kisavad
ühises elamise augus,
kus päike on kord paljastanud
oma säravil silmi
ja silitanud oma soojade sõrmedega.

Kõik vihast pulstunud on enesele
suurema mürgi allikaiks,
kui nendele, kelle suunda oma
räpast noolt on lasknud.

Oo eleegiad, eleegiad, te unistajate
meelepärg.
Te saatuse salailm ja tundmused,
mis avavad vananenud laste silmi.

Seisvate vete peal talletub üks moment.
Üks pikne enne lööki.
Üks karjatus enne šokki ja kõikide peas
üks vaikus enne tormi.

Oo eleegiad, mida olete te teinud meie
rahvaste tunnetest – koonud kaitsva
vaimuvalli.
Pistnud ärgast tajunõela läbi kamara ja kivi.
Läbi vee ja savi.
Läbi liha ja luu.

Enam ei mürgita vihased, ei kurvasta süütud.
Ei maeta vaeseid ja iial ei toeta sündimatud
iidsete verejanu.

Iial ei saa üks teisest üle, vaid sõbralikul moel,
lausa vennana, võrdne võrdsega
saab olema sõna ja tegu.

Laulame mäele

Mehed ja naised käsikäes. Käest kätte.
Inimese valem on olla 0 = 100.
Võrdub infiniitsus. Igavus. Saatus ja
tosinavõitu tsüklid kiiremas korras
aeglasemaks saades. Võrreldes end
ajas ja ajatuses tähtsaks ja võrreldavaks.

Kohmetu lapsuke – isatu vanapagan.
Makebaalikult istuvad künkal. Linn
tuhmub igapäeva artistide säras. Indiviid
kui salapärane oht. Süsteemi publik.

Hindajad on mineviku reegel. Uus aeg.
Täna saavad kübarad kergitatud. Südamelt
kistakse plaastrid ja lastakse tõel voolata.

Tõde lööb õide.
Tõde on ustav

Sina oled Tõde.

sinu uskumiste taustal leidis saladus ühe
ja ühe unustatud leegi

põle jah põle enamastki enam
ja säras kostavad varjud

isand suuna
isand leia
isand
isand

minu jaoks oled sa olematuse tume tuhk
kunagine tunne

sina isand
minu unustatud leek

siin seisis tühjus oma palvetega
ja soovis olla enamat
ja soovis vennast

ja mina valetasin olemaks miskit
kui süsteemi päike ei lubanud usku
ja uhkus sõi seestpoolt

siin oled sina ja olen mina
üks ühest ja tuhat teisest

kõigest vanast vabanedes
ja uus on tulekul
lubamatute uskumiste ehakumas

anna andeks vanem osa minust
aeg on olla puhastatud enesest

leia tee
leia tee

mida sa teed?

Peesitasid suve esimese päikese käes
ma nägin
toetasin samal ajal end eemaloleva männi najale

oi kuidas võisin imetleda sinu peegelduvaid sääri
sinu merekarva juust
sinu sinu sinu

kõike mis kuulus sinu külge
ja sisse
ja ümbrusesse

soovisin olla pisar ehk tilk
selles järves või jões

et katsuda sind
et ühilduda

sa ei pööranud tähelepanu
liiga võrratu on isikupärasse uppumine

ma katsusin su tunnete lainetust
ma katsusin su peidetud hingevalu

ma tegin linnuna pesa su unistuste varjatud momenti

Surnud ei köhi (ehk mõnel korral tõmblevad)

Kaitske ingleid mu õlgadel ja saatanaid samuti,

kumb kumba peal on teadmata. Ehk polegi vaja.

Kaitske esivanemaid ja tasumata tunde. 

Kaitske lapseohtu naisi ja mehi ning vanaks

jäänud meeltesegaseid. Kaitske meidki.

Kaitske ohuolukorra elevuse süsti ja mõnda

rabedat salvrätti. Neid samasuguseid, millesse

on valatud kõik kurbuse magusad ja kadeduse

kibedad pisarad. Tuledeta aknaid ja külmetavaid

kunstnikke. Suleseppi ja näljasappi. Mindki.

Kaitske kõik jõud, mis väärivad kaitsmist.

Olge isegi kaitstud. Teid me teame lahkusega.

Imikuid ja sipupükse. Plekilisi laudlinasid. Jah.

Kaitske sõnumeid meie sees ja ümber ja aega

nende kohale jõudmiseks. Kaitske ohakaid ja

nõgeseid ja sulamata teed. Nii otsatut ja üksi.

Kaitske loodust ja lootusetuid. Uskujaid ja

uskmatuid. Liivakivi ja samblikku. Sisalikku

ja muhedikku. Üht varajast postitõlda 20. 

sajandi tuisus ja sõnnikuharki ja isaviha

ja emalembust. Elukirkust ja nõdrameelsust.

Kaitske looduid loomaks enamat ja järgmisel

korral kaitsevad ehk nemad teidki. Kindlasti.

Siis kui taevased väed ja vaenumäed põrkuvad

raksatades pooleks makroskoopilise sõgedusega

kõik mis endine. Kui null saavutab tolerantsi.

Kui kõik mis on, saab olema teisiti. Jah nõnda.

Kui kõik mis on, mis on, mis on, mis on. OLI.

Ärevatele aegadele vastu ja jõudu pole vaja

Usun, et sõjaratsu sõidab veel kord üle maa. Usun
avatud suu ja suletud silmadega. Avali kätega. Avatud
rinnaga. Süda nii suur, et peab toetama. Meel nõnda
ärkvel. Tasumise tund koidab. Kell lööb seinal tunnet.

Ja sina, kes sa seal peidad end. Sina ära karda, sest
sina oled üks meist – elajatest. Sinagi mateeriad
(even you matter). Sinagi naudid viimset söömaaega.

Illusioonidesse uskumine pole patt. Ole ainult valiv,
sest mõned illusioonid on saatuse salapärasse sunnitud
ja nendest sünnib ainult hirmu, kadedust ja vihkamist.

Rõõmust leidis mannekeengi, et vahast võib saada nahk,
kui ainult vitriin oleks maja päikesepoolsel otsal. VAU.

Päike, sina ja mina ja kuukalkvel vaikusejõed. Visatud
lutsukivid põrkavad nüüd tagasi, olles teinud ringi peale.

Meie visatud elud. Täna hingame meelierutavaid aroome:
värskelt küpsetatud leib, karge vesi. Aasta esimene äikese-
lubadus. Ja kui see sõjaratsu siis tuleb ühel hetkel, siis
oleme meie valmis talle vankri sappa panema ja huikame
üle esivanemate lihast väetatud maade, et sellest tuleb

üks puntratants.

täht paistab me kohal
ja on varasemaltki lubanud särada
kõikide lohutamatute nimel

tema taga on teisigi
kuid neid peame me tunnetama
peame saama üheks

kord teisekski

müra muutub lauluks
kui uskuda

ühel väsinud noorel mehel
on peos miskit

kes seda teab

see peab valetama end tõeseks
see peab mahutama enda sisse

kõik need tegemata teod
ja ütlemata laused

peos on miskit
ja las ta siis olla

tõde koidab alati
peale pimedamat ööd

täna ütles üks mees ühe happelisema keelemärjukesega,
et mina kaotan enne lõppu kõige enam.
Et enne lõppu sõidab kuldne kaarik ratsudeta ja sinitaevasilm
kostab lohutuseks, et taaskord sõnutud on sõnadeta
su priiskav valge kest.
Su mustadest laikudest leitud said üksikud
ja minagi ehk lubasin tunnistada,
aga mitte täna.

Ma igatsen seda mida olnud pole,
kuid selles mu kallim, eksime alati, sest alati
saab olema Diana – meelepuhastus.

Sakraalne ehk ürgne sekundaarsus

Ohhotskis leidis rändur jõekese ja soovis teada lähtepunkti.
Teda saatis kõhetu vennike, ehk mineviku kulak, kes enne
uut aega venitas vanast end välja ja nüüd hingele abiks
teejuhina saatis Suntar-Hajata ahelikule kõiki neid, kellel
jäi vajaka hingerahust või silmailust. Või veelgi imelisemast.

Siin asuvad pärlid jõe pinnal mitte põhjas ja ahelikule omaselt
sünnitab ta seda jõge liustiku sulamisega. Jah need tarõnnid,
mida emake loodus on kloppinud läbi ajastute. Lehisehõrendike
vahel puhmastel peetakse šamaanipiknike ja esivanemate
hinged on pilgeteta alasti. Rändur jätab endast maha abipalve.

Trummid põristavad ja trompet kaigub. Meelerändele astub
riituse tarvis noor ja köidikutest vaba sinisilm. Tulevane
teadja ja hingelt ürgne armastaja. Taassündinud põhjala ilmutus.

Rändur seisab enese kõrval kusagil sarnases, kuid erinevas
paigas. Ta uudistab keha ja uudistab vaimu. Võtab end osakesteks
punase mullaga määritud kivi ees ja tunneb. Ja mõistab.

Olen nii paljas ma ränist ja soost, ma tuhandest aistingust
ehk rohkemgi veel ja olen ma siin, kord seal ja siiski koha peal.

Olen hea, jah nüüd ma tean.

Loomisakt

Selleta ei tule laulu, ei kosta lugu, kui meie
sündimatu sugu on juba jõudnud kostitada
pimeduse vürsti.
Ja sellest ei tule taevakaart, ei maismaalooma,
ning enamgi veel üht inimlooma,
kui juba on jõutud anduda nihilismi.

Sellest kõigest saab täringuheide, soovunelm
paksu mehe kõhus.
Saab puhitus ja tusatunne, saab meistrimehe
karastamatu raud ja uskumiste tõhusus.

Sellest kõigest lubas sündida olemise tunne,
et näriks tühjusesse augu, et vestaks
inglitõugu lastele.
Et vestaks jumalate ninanipsuks kõik tehtud
ja tegemata teod.

Oo süvikud ja kõrgustikud, ooh valehäbi
ja vaatenurk.
Sellest peeglist pidi vastu vaatama
individuaal, pidi rahu leidma.

Pidi kummutama müüti kurjusest
kui ürgsemast osakesest meie aines,
meie punases veres ja lihalikus keres,
meie armastuses, abituses, oletuses, lohutuses.

Sellest pidi tulema võit, jah võit, mis lubaks
teistelgi samastuda, kuid nüüd saab hoopis
taasloodud me tundmuste eskiis.

Me igavese laulu igavene viis.

Justkui tõlkes

on lossid langend ammu põrmu 

ja saladustes hõjuv oaas 

on kujunend me isetõugu

tunde üleküpsend roas

isemoodi meelituseks 

laksutanud lõugu

ehk laksutanud tiibu

või sooritanud kvintetti

mu lapseohtu triibud

ruum ajas tesseraktki

puhkab kosmilises ruumis

sõitleb enesega tuhat

ja tuline on hingepada

kus küpsend meiemoodi sugu

ja soost sai kadakmarja 

varjust peenikestki lugu

mu lapsed tuletatud meelde

laulu jätkuks pausil

soolest tirit pillikeele

oh mil võiks keegi kustutada

tuleratta vihapursked

aasta aastalt lukustada

pimedusse üksluiselt

selle tundmuste tundmatuima

hetke mil astjas

pajuoks ja valge või

mina kes ma kõige selle

pühiks maha ja kostaks:

täna ma puhkan

Kronos

Mitu kevadet oled lasknud minna ja kostnud:
Küll tuleb minugi aeg.

Millal siis, kui mitte praegu, sest kas pole aeg
mitte sinust enesest, sina ise, ehk lausa sinu
tulemus, sinu olemus, sinu minevus.

Või pole sind sootuks ja aeg on virvendus eluvetel.
Või taustamürana räsib sinu olemine teiste hinge,
kui soovid sinagi lasta armastusel kõige vastu,
kanda sinu tulitavat verd läbi ummistunud veenide.

Enam kui veel sajab korstnast sisse vett, sest ahi
on kütmata.
Enam kui veel mängivad teised seda mängu
ja sind pole kutsutud.

Enamgi veel.

Täna algab sinu tund, kui tõused üles
ja vaatad kaugele horisondi taha.
Pilk ette ja taha ja üles ja alla.

Täna oled enamgi veel, kui aeg – oled hetk.

Uduna jõel

Ka valguses on valgeid varje, mis tumedatele
vendadele jäävad mõistmatuks oma
üksildase sumbumisega.

Inimenegi oma kauguses elusaga muutub elutuks
ja imestab olemise raskuse üle.
Inimenegi soovib valge varjuna sumbuda,
sumbuda teiste sisse ja olla mõjutatud.

Soovib sitsida keelatud vilja järele, sest keegi
targem oli kostnud kenasti.
Soovib raskete küsimuste esitamise asemel
saada kergeid vastuseid.

Soovib otsida end iseendast, mõistmata
oma sära ja kulutades sellega väärtuslikuma kõigest –
elamise.

Kallis inimene, sa lihalik kest oma iidse vaimuga!
Miks sa nõnda soovid leida end enesest eemal?
Miks sa varjad end tunnete ja salasoovide eest?

Aga tema ei kuule, sest temal on tegemist tänase päeva
homse varna riputamisega.
Sest nalja saab selle kulul, kes laulab hetkelist laulu
ja tantsib elutantsu.

Veed on vaikinud ja tuhamäed suitsevad.
Kallastel istuvad hallide silmade taga mornid kujud
oma ritvadega ja popsivad piipe.
Piibutuhk on tuule kanda ja piibumees on aja kanda.

Teisel pool jõge seisab marus koer, silmad tulitamas,
nagu lubamaks punast ja kuuma.
Tema karva ei kanna tuul ega aeg.

Nähtamatute aerudega hõljub jõe kohale udu
ja kannab endaga last – kõiksust.

Teadlikuna võivad piibumehed tõusta ja muutuda tuhaks,
mis kandub meiegi akendele ja meeltesse.
Kandub meiegi meeldetuletuseks olemusest
ja ühest lapsest udus sääl marukoera ees.

Üks lugu veel ja kusagil kõlab kell.
Üks hetk.

Jäise kevade tuules

Usina sipelgana vean su ette ammu unund tõe
ja palun ainumast pilku sinu tähtsust täis näost.

Nii ootamatud on su päevade viibutused,
kui krambid meenutavad emadust.

Kui veen su otsmikul meenutab sugulisi lõppe
ja allapoole surutud suunurgad
saavad mälestuste varapanga kaunimaks ehteks.

Ooh sind varatut ja üksildast.
Ooh sind lamades sammujat.

Nõnda selgeks saab sinu uskumiste taak,
sest ennast väidad leidvat pärast tuhande öö lõppu.

Enne kui saad nopitud kellegi teise poolt.
Keegi kelle lakk läigib hämaruses.
Keegi kelle kabi väärib tunnustust.
Keegi kelleta saaksid tunda üksolemise iha –
seda lämmatajat.

Saan sind nautida ainult minevikus,
kui torm on möödunud ja säilinud on veel viimane
leppimine, siis saan öelda tuulde kõiki neid
ütlemata sõnu.

Aga kord sain sind kummardada,
vihkamist täis ja tundeküllane.

Enam mitte.
Enam mitte.

Tuleb tuhat ja tuline

Tsinkjas taevakaar tõstab hiliseid jalutajaid kõrgemale
kõigist enese kootud kurvavõrkudest.
Kuu vaatab päikesega tõtt
ja arutlevad kõige selle üle, mida meie ei näe.

Ja meie ei näe, sest oleme pimedaks tõestatud.
Oleme otsinud vastuseid väljastpoolt,
kuigi võime tajuda otsmikuga neid teadlikkuse särinaid.

Isegi mateeria on ruumi ja ruumituse kooslus.
Isegi tunded võivad otsida pelgupaika kivinenud südameis.
Isegi kaua olnud võivad lapsekingad jalga lükata
ja naiivsusest pakatada.

Sõdurisaapad on nurka pandud ja kaminas laksub
aastaid juba erkpunane leek.
Kasemahl nõrgub haavatutele, kui mehed
embavad oma naiselikkust.

Naised on emalõvidena valvel kõigil neil trepimademetel,
kus on toodud ohverdusi esivanematele ja rahvustele
ja riikidele ja ainuvalitsejatele.
Nendelt treppidelt seadsid sammud ellu
lambukesed hundinahas.
Nendelt treppidelt tõusid lendu kaarnad ja tuvid
ja uskumised ja lootused.

Ümmargusest saab kandiline ja kerast saab lapik.
Pojast saab isa ja tütrest ema. Oi kui kena.

Ajastute närv on püsti

Kivita on kergem

Ööd on nii valged ja uni ununeb sootuks.
Nendel öödel vestlevad armunud
tähti täis kehadega üksteise sisse sulandudes.
Nendel öödel sulab vee piir taevaga
ja oleks lauslollus jääda põlvitama vääritute ette.

Isegi väärikas olemine oleks lauslollus – seda ma tean.

Tõeline oleks isa- ja emamaatu, oleks hirmu ja vapruse
piiririik.
Oleks üksinda või mitmekesi suitsevate varemete vahel
minevikku tuhast manada.

Oleks tasakesi süütuks langeda.

Sada sammu põhja poole lubab häid endeid
ja piisk põsest otse kuumale pliidile kustutaks
soolatüügaste asemel pimedad nurgad ja ööd mis pole nii valged.

Selle saja sammu jaoks oleks vaja mitme mehe rammu
ja valges kleidis näitsikut – blondi.
Meheta vikatit ja särtsuvat tusatundi.
Valeta ilmet ja sünnita surma.

Mida kõike oleks vaja, et anda kivikujudele võime ärgata
ja elada ehk ühe tunnigi nendest valgetest, valgetest öödest.

Nendest öödest mil uni ununeb sootuks.

Üksiklane

Kõigele sellele vastukaaluks tõstetakse päid.
Seda tegid ehk sinagi, kes sa vahva lapsukese
kombel end lased käest tirida ja imestad maailma
suuruse üle.
Imestad neid teisigi kortsutatud kuklaid
ja klaasistunud silmi.
Seda teebki olemise jahmatus.

Ja kui sa siis kõndisid mööda tuisuseid talveteid
ja suviseid liivaluiteid.
ja kui sa hingasid sisse sõõm sõõmu ja tunne tunde
haaval neid nähtamatuid osakesi, mis võisid lubada
hingehaavadele ravi.

Ja kui sa seisid korra ja enamgi endast tähtsamate
tähtsusetute ees.
Siis mõistsid sa ühena sellest reaalsuste mängust,
et vabadus on teeseldud paratamatus.

Et tuhandeid öid tagasi teadsid sa ette oma surma
ja sündi ja surma ja sündi ja surma ja sündi
ja nõnda edasi, kuni hing kostab: Aitab!

Aga seda pole veel juhtunud ja mõnel tusasel
hommikul tajud sa põhjust.
Kui talv on suvele sisse sõitnud või kevad
kostitab laulatustega, mis pole sinu.

Aga seda pole veel juhtunud.

Kõigele sellele vastukaaluks tõstetakse päid.
Nagu sinagi tõstad päevast päeva,
sest kõik langeb ikka ülevalt ja kergeks saades
tõuseb sinna.

Tõuseb ajatusse valda.
Tõuseb läbi värviliste pilvede, mis kõditavad
tema tumedaid aineid.

Sinagi oled värviline ja kõditad.
Sinagi oled üks ja ainus.

Võta vabalt

Pole kaua näinud loojuva päikese kuma.
Olin pikalt noil radadel sääl kumavas olus.
Olin pikalt esivanemate tallatud radadel.
Täna naudin pikka perspektiivi. Nii pikka.

Joon mahlaka tee. Söön terve pool kilo
viinereid. Mälestused. Rebin naha päevi-
näinud kehalt. Päike. Rebin end kestast
välja ja vaatan linnu silmadega ja kassi
silmadega. Vaatan sinu silmadega. Jah.

Viskan põske veel viimase viineri. Otsustan
tuuleks hakata ja tulla su seelikut kergitama.
Tulen sosistan sulle salasõnu kumavast olust.

Võib just olla nii, et tulen purunenud foorina
ja meelitan su keset teed. Liitu minuga.

Võib veel olla nii, et ajan su ekstaasi. Ooh.
Põhjusega tuleb sinu sisse tung ajada jalgu
harki ühe joobes luuletaja ees. Õitseaeg.

Ja siis sünnin mina taaskord sinu embusesse
tundes iha su puudutuste vastu. Kullake.

Kas ema südant tunned sa?

R&M

kõik ütlesid kooris: jää vait
ja ma ei jäänud

ei jäänud palava päeva tõttu
mis oma pirnilaadsete higiniredega
minu nägemist varjutas

ei jäänud jaheda sisemise juti tõttu
mis ahvatles mind keelt laksama

ei jäänud isegi sinu vaikuse tõttu
kes sa ainukesena koorist välja jäid

meie koor ütleb sõnu teistlaadi
ütleb sisemuses – sääl teispool lahte

ütleb: wubba lubba dub dub

enesega lepituse otsimiseks on küllalt
põletatud kopitanud riideid
ja vanu armastuskirju

on küllalt peegeldatud mõistmatust
on küllalt sepitsetud salaja

ja loitsude ning koerapöörirohu saatel
on ehakumas valamutesse kallatud

nii punaseid kui kollaseid rohte
nii rohelisi kui siniseid

peeglid on seatud vastamisi
ja põletatud on viite küünalt
nende ümber

kõik valgemast valgem 
ja puhtamast puhtam
olgu siinsest ajast ja ruumist
minu olemise parimaks seltsiliseks

nõnda sünnivad igapäeva vandenõud

034 – ailaavjuu

koputus ja krabin ja vaikse vihma sabin
ja unetus ja uni

kosutus lõi valla eluõie
ja sealt kogub nektarit üks ...

üks kogus elurõõmu
voolujoonelise pudeli põhja
ja pani selle seisma aknalauale
kevadise päikese kätte

maitse on lääge
maitse on kibe
maitse on hapu

valgete säärte välkudes
keerab suitsu pügatud peaga leelotaja
ja tunneb sees keerlemas
päevade ainulaadsemat
päevade ükskõiksemat

mida vähem kriipse
seda detailsem pilt

homme tuleb äikest

mööda jõe peegeldust libiseb
siiamiks pooldunud lodi

pisikesed kehad oma määratute vaimudega
laotavad südamekristalle lambanahast tekkidele
ja imetlevad elamise sära

taevas laotab oma tähti täis teki hämaruses
ja hoiab oma kallist tunnet – inimest

hetk – ajavool on jäänud seisma
ja pisikesed kehad maigutavad kaladena suid

unenäolisuses nukkuvad need kehad
ja löövad järgmisel hetkel lahti tiivad

mis kannavad neid ööpäeva lasteks – lodjalasteks
need tiivad kannavad elamise poeesiat

kuulake kuidas kostab vaikus
kuulake kuidas täidab õhk kopse
kuulake kuidas kajab südamete koor

need olete teie – igaviku lapsed.