Võtaks järgi

Mul oli vanaonu, kui pisem olin,
mäletan, pidime talle Mustamäele
külla minema, vanaonu oli
vanapoiss, ei olnud temal
lapsi ega naist.
Arhitektiks oli õppinud
nõuka ajal,
teda ennast oli lastehalvatuse tõttu
kodunt välja aetud,
üks jalg oli lühem kui teine,
tugev poiss, ta oli ainult 14,
lõpetas koolid
ja nüüd saavad inimesed
tema arhitektuurseid sünnitisi
nautida, klõbistada nende
majade trepikodades
tipskingade ja nätsudega
mis talla all tilpnemas.

Ei mäleta Tallinnasse sõitu,
tean, et vana kollase mersuga
me sinna läksime,
isa sai selle kuidagi tehnopargist,
oli vana takso olnud
80ndate Saksamaal,
seal olid ka siis
kollased taksod,
mina ikka arvasin, et NY-gi
pärusmaa.

Mustamäel on need jõletu kõrged
paneelmajad,
kus siis kitsad liftid aitavad
jalavaeva leevendada,
need liftid olid täitsa
surmalõks,
sõidu ajal kostis selliseid
helisid,
nagu keegi saeks ja tambiks
kusagil trosse ja kaableid.
Ja sellega me sinna kõrgusesse
läksime,
kilina ja kolinaga,
mina kartsin ääretult palju,
tänasel päeval hoian end
sellistest kogemustest.

Isa võttis ikka külakosti kaasa,
mingi vahvlitort oli vist,
tilistasime kella,
lasti sisse.
Vanaonu oli selline karune mees,
võibolla mitte alati,
aga siis kui seal
meid võõrustas,
arvasin küll, et kusagilt
hüppavad teisedki mõmmikud
püsti.
Ta nägi väsinud välja,
natukene kohmetu,
madala tämbriga,
tema hääl oleks võinud
sepa juures haamri asemel olla.

Mul on hea meel,
et enne surma teda nägin,
isegi kui hetkiti seda meenutan.
Hageri kirikus, oli ta endiselt karune,
aga hall, selline sinakashall,
ma polnud kunagi surnut näinud,
mitu nädalat öösel magada ei saanud.
Kahju oli vaadata kuidas surnu
väljanäituseks pannakse,
hiljem tassiti kirst kabelimaja juurde,
viskasin ka kolm peotäit savist mulda,
nagu see seal Kohila kandis on.
Keegi vist nuttis ka,
hiljem sai laua taha istutud,
viina ja süüa,
mina siis veel viina ei võtnud,
ei isutanud,
nüüd võtaks küll.

S.L.

Täna nägin teda jälle,
ta kandis uduhalli
pool läbipaistvat
kleidikest.

Ma tean ta jälgib mind,
satun temaga nii mõnigi kord
ringtee kandis kokku,
mulle nimelt meeldib seal
mõtteid koguda.

Kord sattus ta meile külla,
kellegi tuttava kaudu.

Alguses natukene hirmutas,
aga tal on näojooned
sellised, mis mind paeluvad,
mu oma naine on kena,
ma tean,
aga sellist veidrat tahutust,
nagu temal,
kahjuks ei ole.

See on veidi problemaatiline,
sellises moraalses mõistes,
aga ma mängin kaasa,
loodan teda silmanurgast
kohata,
ehk ütleb ta ka midagi,
ei taha peale käia.

Eile nägin teda unes,
või on asi nii kaugele läinud,
et ta mind seal ka jälgib,
isegi unes nägin teda vilksamisi,
terve öö.
Tal polnud riideid ühel hetkel,
see andis päevastele
kujutlustele liiga palju voli.

Naine kord küsis märkmiku kohta,
et kas minu uus kogumik,
valetasin.

Sain teada, et neiuga ei pidavat
korras olema,
trauma ja kodusel ravil,
tabletikuurid
ja vastuvõttudel peab käima,
hullukene pidi olema.

Miks ma endiselt seda naudin?

L.S.

Viipasin sulle tervituseks,

sa ei teinud märkamagi,

ei pahanda, tean küll

sul kodus raske,

naine lärmab,

lapsed lärmavad.

Täna oli ilus ilm,

mõtlesin sinu peale

kui õhtuse vanni 

vahtu silitasin,

vaatasin neid kaardus

vikerkaari

ja mõtlesin 

mis tunne oleks 

sinuga laps saada,

tema ei lärmaks,

mina ka mitte.

Nädal tagasi 

sunnitud juhuslikkuse läbi

nägin sind seal

astelpajude juures,

ringtee kandis,

teadsin küll,

sa käid seal inimesi jälgimas,

mina samuti,

aga minul on silmi 

vaid sinu jaoks.

Olen üritanud sinuga rääkida,

aga pelgan,

pelgan, sest kardan rikkuda

seda mis meie vahel on,

seda intiimsust,

kus ainult ootused

ja unistused,

see on nii parem,

ma tean.

Sa oled üksik,

ma näen seda,

kodus võtavad su silmad

hallika tooni,

mäletan kui kord

su naise töökaaslase

poolt õhtusele

ninanipsule kutsuti,

mina ei tahtnudki juua,

meeldis lihtsalt see põnevus,

risk, et võime kaotada

selle mis on,

isegi kui hetkeks oleksid mulle 

tähelepanu pööranud.

Sa ei teinud seda, 

sa olid seljaga,

üksikutel vestluse pausidel

oli kuulda sinu märkmiku

krõbinat, 

meenutasid mulle filmidest,

kus üksikud lapsed 

kinke avavad,

neid üksikuid ja vaeseid 

lapsi.

su silmi nägin seinapeeglist,

hetkeks,

see võis ka valguse ja varju

mäng olla.

Sa oled kui pusle,

iga korraga saan 

sinust ühe tüki,

mida kodus aegamisi 

kokku panna, 

igakord voolin iselaadi pildi.

Meie jagatud üksindus

on midagi kaunist,

ärme seda riku,

tulgu mis tuleb.

Ameerika ülik

Kunagi oli põhiasi ikka ameerika see
ja ameerika too,
siis oli saksa see ja too,
nüüd on jälle wabariik
või isegi hiied ja Tooru,
nüüd on jälle taaskasutuskeskused,
vene aja fotokad ja traksid
kusagilt H ja M-st,
nüüd on õunad
ja samid ja sungid,
galaktikad ja X-seeriad,
tollal oli isegi Emmanuelle,
nüüd on Immanuel.

Keegi ei seleta ka,
mis toimub,
kuhu küll kõik hinged jäid,
mis on neist saand,
üksik on olla,
keegi ei vaata ette või üles,
ikka vaadatakse alla,
päike pidi ka kunagi ära kustuma,
või suurimatest suurim
must auk meid neelama
või Andromeda Linnuteega põrkuma.

Ei teagi kohe.

Ma võtan hetke

Isa rääkis, et oma nooruspõlves

oli ta komandeeringus sattunud

joomapeale ühe sõbra ja tema näitsikuga,

näitsikul olla olnud ema,

selline ema kes noorel poisil

jõnksud kõhu alla tõmbab,

olla temalgi tõmmanud.

Isa ei häbenenud tunnistada,

et untsu läks tal see üritus,

rääkis küll sõbra kiirustamisest

ja auto sireenist,

suurest  joobest samuti,

aga hääles oli see noot,

kui kirjeldas näitsiku ema

palitu alt paistvaid rindu,

seda tasast häält mis 

vanakat pakkus

ja juukseid, mis hiljem 

krunni olla seatud.

Isa jättis jutu pooleli.

Aga ta vaikis pikemaks ajaks,

see ei olnud tavaline naine,

minu kujutluses oli see küll

miskit ebaloomulikku,

see naine kummitas

meid mõlemaid nüüd.

Teadsin kohe, et mina

tulevikus ei lase sellisel

hetkel küll untsu minna,

mina teen heaks need vead.

Mina võtan selle palitu

ja võtan vanaka

ja võtan hetke

selle näitsiku ema elust.

Oleksin ma saunaeit

Ema oli kunagi pangaametnik,
nüüd teeb ta koolitusi
ja tegeleb lihtsamas keeles esoteerikaga,
kunagi olid arvud,
nüüd on sõnad ja vägi.

Ise olen juba 22,
viimane taks nagu öeldakse.
Ema ikka enne uut meest
ja uusi lapsi,
õpetas seda ja toda,
aga armastamine,
see tuli hiljem,
see õppetund tuli värskelt
eelmise aasta talvel.
Ärksad ajad olid.

Polnud kunagi mõtelnud,
et kus minu prints valgel hobusel
või mis autoga,
mina mõtlesin teisi mõtteid.

Nüüd on prints siin,
polegi eriline prints,
rohkem nagu kerjus,
joomisprobleemid
ja kirjanik veel tagatipuks.
Jälle on ärksad ajad.

Ema ütles ikka, et häirib see
millel lased häirida.
mina rohkem mõtlen,
et häirib see millel lasen sündida.

Mees on nagu ullike,
kui koju saab,
tema eriti.
Aastaid oli ta üksi külma käes,
varakult tööle ja oma elu peale,
see teeb vintskeks
aga kasvatab kibestumist.
Närviline kuju,
aga temas on seda sära,
vaja ainult lihvida veidi.

Mõnigi kord käin ema juures
tema silmi vaatamas,
need ütlevad rohkem
kui tuhat sõna,
eriti kui kodus lihvimine hoogustunud on
ja mees sellest üleliia ärritatud.

Täna olid ema silmad kinni.

Aga mina tean,
mehest saab kirjanik,
tema silmad ei valeta,
suu teeb seda tihti.
Minust aga kirjaniku naine.

Lubas mind mõne aasta pärast
presidendi ballile viia,
kui ta juba kultuurimaastikku harib,
mina seevastu lubasin teda kutsuda
kui presidendiks hakkan.

Täna on mees rahulikum,
mõnikord ajab mind köögipõrandale
valu tundma,
aga eks me seda kõik tee kord elus,
vahest kaks.

Kujutasin teda ette ühe suure puuna,
sellisena, mis täiesti surnud veel pole,
aga sealmaal.
Siis kujutasin ette et olen vihm
ja päike ning äratan selle puu,
nüüd on puu raiutud
ja sellest tehtud saun,
kõigil tore soojas olla,
leili visata, vihelda
ja tunda kaasa kõigile
neile külma käes seisjatele,
kes varakult oma elu peal.

Jah minu puust saab kord saun,
hoiab kõiki soojas
ja mina saan saunaeideks.

Ema kutsun ka sauna.

Mul naine köögis põrandal

Terve sahvritäie olen juba põletanud,
nagu tegi Liiv omal ajal,
põletanud neid lumesajust tulemisi
ja muud säärast,
aga ei jaksa enam,
kaua kannatada võib üks räsit hing,
päevas kirjutan 50,
põletan 10,

nüüd põletamise asemel
kannan ette, kus jumal juhatab,
see töötab paremini,
kirjutan rohkem,
paremini
ja see vinguhais ei mata kopse enam.

Kodust sain valud kaasa,
nüüd naine räägib,
et ära valuta,
pole mõtet,
aga kui poleks valutanud,
poleks ehk kirjutanud ka.

Naised valutavad ka,
seda ma tean,
nemad lihtsalt teevad seda teisiti,
teisipäeval enne rühmatreeninguid,
istuvad köögipõrandale,
kui sa ei märka
ja valutavad,
pisarad kannavad need ette
ja minu vabandused
põletavad.

Valu näitab elu,
see oli asi,
mis kodunt kaasa anti,
aga saab vast teisiti.

Saab paremini,
võtad kobara viinamarju,
pistad suhu,
mitte ei pigista näppude vahel,
et teada saada mis sees on,
selline on see elu.

Kindlasti saab paremini.

Ärkamisaeg

Kes võis olla see müstiline ratsanik,
seal kingul,
iga öö ta plagistas,
meenutas mingist mehhiko filmist
ühte mariachit.

Või nägin ma seda unes.

Viimasel ajal on neid unenägusid
keeruline eristada päris maailmast.

Kõik on nii unenäoline,
droonid lendavad taevas,
hologrammid ja puutetundlikud kellad
ja arvutid ja tahvlid ja autod
ja majad,
inimesed pole ainult enam
nii puutetundlikud.

Äratuskella enam pole,
ei oska siis enam eristada ka
millal päris ärkamine toimub.

Enam pole aega ka,
nuusutaks õhku – haiseb,
oleks üksi – pole ruumi,
kusagilt saadakse sind ikka kätte,
kui sina ei leia maailma,
siis tuleb maailm ja leiab sinu.

Aga see ratsanik,
see on küll huvitav,
mida ta seal plagistab.

Omajagu tiksumist

Mina olin väikene kui lennukid üle plarisesid,
ma ei osanud siis veel lugedagi,
mäletan taevasse vaatamist,
pilved olid vahetevahel nii madalal,
et tundus, kui redeli ehitaks,
vast saaks puudutadagi,
või meeldis mulle see kuidas nad
üle taevavõlvi tuiskasid,
kuhu neil küll kiire võis olla,
kusagile põhja poole jäätunud
esivanemate juurde
või lõunasse ekvaatorile,
seal kus niiske ja palav
ja ahvileivapuud,
need ahvileiva puud,
ma mõtlesin, olid ju nii kõrged,
kas need ei seganud pilvi
oma teel.

Jah väikesena tundubki kõik nii suur,
nii hirmutav,
aga mõnikord tundus hirmutavam
see jube passimine,
omal ajal ainult passisidki,
küll toidujärjekorras
talongidega, mis taskus ise
süüa ei küsi,
küll mobilisatsiooni ajal
värbamiskeskuste uste taga,
ei teagi, miks neid värbamiskeskusteks kutsutakse,
tollal oli see kohustuslik,
siis passisid kusagil rõskes kongis,
kui midagi valesti oli,
kas siis valitsustega,
või inimestega,
ikka ja jälle sai passitud,
aga passides tulid mõtted,
need hiilisid tasahilju,
nagu vaiksed hiirekesed,
kes näljaga kisama panevad
ja oma pesakondi sinu kõrvade vahele teevad,
vahel meenutasid neid samu lennukeid
või neid pilvi,
lapsesilmaga nähtu on ikka ju nii süütu.

Mina võin küll vist öelda,
et humaansuse suutsin säilitada,
isegi siis kui pidid olema karm,
mõtlesin selle läbi,
et isegi vastasel on ju mundris mehed,
kellegi pojad või isad või vanaisad,
neilgi on kodus emad ja talu,
või värske kallim,
kui hommikune roosinupp,
mis oma aroomidega meelele tuge pakub,
nemadki käisid mõnikord pagari ukse taga
värsket sooja saia ostmas,
siis kui veel oli seda hüve,
neilgi olid klassid pooleli,
rebiti ju põhiosa otse koolipingist,
eks oli neid ka kes ei raatsinudki
endale pähe aritmeetikat
ja geograafiat ajada,
need olid kindlasti need samad,
kes hiljem Poola all ära eksisid
ja pärast vangilaagris kopitasid.

Verel oli vist kunagi teine värv,
nüüd on kuidagi nii erev,
vanasti sai nii hakkama,
et emotsioon oli kusagil seespool,
seal selle vana tiksuja kandis,
täna on kõik nii värviline,
kõik on kuidagi emotsionaalsed,
aga see vist on meie endi asi,
pidigi omal ajal vähekene tuim olema,
nii mõnigi kord võis väike võpatus
või pilgu seadmine sulle pileti kinkida.

Hea, et ma naise endale ikka leidsin,
selle üle on mul hea meel,
temaga tuli isegi siis emotsioon lagedale,
minu tiksuja jättis minuteid vahele,
nii kaunis oli Elfriede
kui ta vadakut loomadele kallas,
loomad olid samuti kaunid,
oma tõugu piimaandjaid
ja villakasukaid,
ikka hanesid ka,
need valvasid kodu pingsamalt
kui Sipu,
Sipu oli üks naljakas tegelane,
selliste täiskuu silmadega krants,
alguses olid need silmad korras,
aga mingi õnnetus oli nendega
halba korda saatnud,
see koer oli nagu vaim,
ta hääl isegi ajas öösi
väljas kolades hinge alt jahedaks.

Kõik need ilud ja valud on nüüd möödas,
nüüd on uutel inimestel uued ilud ja valud,
keeled on uuemad
ja riided ja mõtlemine on ka uuem,
meie omadest on mõni alles ka,
aga meie omad ei räägi eriti,
vaikiv ajastu vist.

Prügimägedel pole õigust

Ennegi sai kodunt jalga lastud salaja,
mindud siis mööda Urge teed,
mitte seda suurt, mis nüüd,
vaid ikka vana, see mis läbi võpsiku jookseb.

Aga siis kus me ikka läksime, vend oli väike,
kippus kaebama, aga koju üksi jätta ka ei tahtnud,
vanamees oli pudeli kallale asunud oma vanas 157s
ja mutt, noh tol ajal ei teadnud,
hiljem isa rääkis, et oli naabri Urmasega kohtingul.

Mööda seda Urge teed me siis läksime,
ei mäleta mis kord see oli, aga jube pime oli,
kartsin kohutavalt, aga vend kindlasti kartis rohkem,
mina pidin siis eeskujuks olema, tugev ja nii.

Vanaonu oli Artur, elas enne Pahklat,
seal kus nüüd see jube suur prügimägi,
kavatsevad vist pinnase peale laotada,
kinni mätsida, haiseb kohutavalt kui tuul
sealtpoolt on, aga vanaonu juurde me läksimegi.
Seal oli rahulikum, üksi ta seal elas,
ei teagi mis perega juhtus või kas tal seda kunagi olnud oli,
mingit juttu tean vanemad rääkisid omavahel,
vahest ikka poole kõrvaga kuulsid,
midagi vapsidest ja muudest tollase punaste
jamaga seotust.

Vanaonu oli selline tasane kuju,
aga eks temagi aegajalt plahvatas,
ajad olid siis ka veel koledad,
eks mis sa ikka teed kui koguaeg hirm on.
Vennaga jõudsime ilusasti kohale,
vanaonu oli pahane küll,
aga ta vist ikka teadis, et kodus oli meil
hullem.

Järgmisel päeval sain mina ikka naha peale,
vanamees tuli oma pohmakaga, võttis venna,
see nii pisike ju, viis koju, minust polnud hullu,
või ta tõesti oma lõputus tarkuses sai aru
ja andis mulle asu.

Seal ma istusin terve suve, või noh tegelikult
vanaonu rakendas mind kohe tööle,
sugulane Kalju tuli samuti,
aga see ei tähendanud kunagi täielikku
töötegemist, ikka me leiutasime mingeid lollusi,
küll ühekorra tahtsime hobuse ja vankriga tagasi
kodupoole sõita, sellega läks nihu,
ajasime traavi ja hobune oli vana Tori,
kippus vahutama, aga need sunnikud ei kannata ju.
Vanaonu sikutas tutist aga Kaljut kätte ei saanud,
tema oli juba suurem, ei tema lasknud.

Igasugu nalja sai.

Kord pidin tuppa puid tassima, aga tema oma vana peaga
oli kapsarauad koridori põrandale jätnud, koperdasin otsa,
siis peopesas pärast siuke auk, verd muudkui tuli,
vanaonu sellepeale, et mis sa koperdad, vaata ette.
Eks tollal ei tahetud vigu tunnistada, või ei osatud,
aga ma teadsin küll, et tal kahju oli, pärast vedas oma meepoti välja,
küll me siis andsime hagu.
Jumal teab mil jälle saab.

Seal oli tore olla, kodus ei tahtnud üldse olla,
koguaeg mingi jama, pluss alevivärk,
mis seal ikka teed, vanamees pani küll puid lõhkuma
ja muud sellised nipet-näpet asjad,
aga Arturi juures sai ikka vähki püüda jõest ja puha,
isastel on need sugujalad kõhu all pirakad,
emastel polnd üldse, sellised vibalikud ainult,
mingisuguseid me püüda ei tohtinud, mingi värk oli,
ei mäleta enam.
Mõrrad olid meil ikka olemas, siuksed nässid,
sinna pistsime seatapu ajast alles jäetud maksatükikesi
ja muud, vahest kasutasime kokresid ka kui viitsisime
püüda.
Vähk oli hea, muidu siuke mudamaitse aga noh,
võibolla oleks viitsinud rohkem vaeva näha,
oleks ehk parem tulnud.

Jah selliseid suvesid oleks võinud rohkem olla,
nüüdseks vanaonu ammu lännu,
kolis ära, pärast kusagil linnas tolmnes,
suri suht vanalt, aga ei tea kah, ta nägi vana välja,
koguaeg oli tal mingi räbal puhvaika
ja mingi must mütsilotu,
see mis lõunas saunades nüüd on,
nagu Udolgi.

Siis venelased tulid ehitasid oma datšad sinna peale,
enne kütsid maja ära,
ei viitsinud puid teha talvel, siis hakkasid hoopis
maja seestpoolt kütma,
lõpuks lagunes kokku,
tol ajal see neil nii käiski, pärast rajoonikomiteest
küsisid uue maja.

Vanaonu istub kusagil kõrgemal nüüd laiutab käsi kindlasti,
kere pöörab hauas teist külge,
tagumik susiseb,
kunagi peaks talle lilli hauale viima,
tore mees oli.

Luule valib naise

teatmeteos oli liiga paks et läbi võtta
aga mis sa igavusega teed

ta sakutas lehti ebamääraselt
märkas sõna siin ja sõna seal
kleepis need oma peas kokku
ja sobitas eelnevate mõtetega

siis otsis õige pastaka või pliiatsi
või midagi mis mingigi jälje kuidagi jätaks

mõni kord võis selleks olla kruvi vastu
aiaplanku
halvimal juhul ja elukaaslase kurvastuseks
elutoa lauale

näis et endast jälge jätta oli luuletajale
loomuomane
paberi valik kujunes sama keeruliseks
väike märkmik
kas ikka jooneline
kas ikka ruuduline
või paljas valge
või hoopistükkis arvutisse
või tahvlile
või tahvelarvutisse

tähtis oli tunne
mõtted peas ei kao
arvas luuletaja
need ainult kohanduvad ja loovad uusi mõtteid
kujunevad sujuvad
ujuvad kusagil väikestes mõttealustes
soontes
vaja on lihtsalt õiget pendlit
või vitsa et need üles leida
siis puurida ja aina puurida

luuletaja sulges end ajutiselt erinevatesse
tubadesse
nii mõnigi kord mitte ainult enda kodus

naine oli talle kõiksekallim
tema tõi luuletajas väge esile
kannatas tema tujukusi
vormis tema luulepilti
tahtmatult

naine oli tasane emalõvi
majalukk
ei tema lasknud oma luuletajaga
miskit halba sündida

tülid tulid ikka esile
aga luule parandas haavad
pühendused ja sõnade seadmine
läbi tindiste näppude
tõid lohutust ja andestust

luuletaja kippus end nii mõnigi kord
halbade harjumuste küüsi lubama
ka selles aitas naise vaikimine
või kuri sõna
mida harva kuulda oli

kõik mida elult vaja mõtles
ta üksinda sõrmi tagurpidi väänates
naine ja inspiratsioon

tuleks nüüd ainult see tunnustus.

Soolane maa

päevad läbi on kallanud

nii taevast kui tubadest

mehed luristavad seljankat

peale äratusjärgseid värinaid

ja soovivad surma

või mõni eriti hull julgeb lubada

et tema enam suutäitki ei võta

inimene kipub unustama 

endale antud lubadusi tihemini

kui teistele

naised lõpetavad bakalaureuse töid

või vaatavad kellegi anatoomiat

rüperaalist

keegi peab ju mõistuse hääl peres olema

rääkis juba eakam daam 

kui oma mehe käsivart sakutas

kusagil viisakamal söömaajal

kellegi juures keda ainult

punastel pühadel näed

ja mees ainult puristas

korskas ja kiirustas luuakappi

või oli see sahver

kus siis teisedki liigiesindajad

teistsuguseid ajaveetmisvahendeid

tarvitasid

see oli aeg kus tubakasuits veel

seinu ja lagesid pintseldas

köhimine oli justkui teine kohustuslik keel

ja naised vallutasid mitte ainult kööke

vaid ülikoole panku riiklike tähtsusega ameteid

koolides olid nad ammu

kes muu sobiks paremini lapsi õpetama

kui mitte emad või vanaemad

nüüd sobivad mehed ka

need kes ei istu luuakapis

või sahvris

need kes hommikuti putru

ja naadipestot söövad

kusagil maal juhtus see

et mehed unustasid end

ja naised armastasid neid

sellisena nagu nad olid

mitte sellisena nagu nad olla võinuks

luuakapid on nüüdsest täis vanu karpe

ja lapsepõlve pilte

mõni terava ninaga kinga kontsakraaps

katab põrandalaudu

ja mõni tulevikus kahtlev laps

peidab end tänase päeva hulluse eest

sellest lapsest peab kunagi õpetaja saama

kraapsutab siis temagi kellegi luuakappe

või sahvreid

sööb seljankat või pestot

seniks peidab ta end siin vanade karpide

keskel ja ootab kuniks raugeb hullus

aga hullustega kipub ikka nii olema

et need ei rauge vaid arenevad.

Armastuse tagalas

Sandarmid sorteerisid täna vankreid
pooltühjad lükati ühte kraavi
üläänu toodi prantsuse komissari tütrele
pulmadeks

pidi vähekenegi priiskama
sest hiljem pidavat me edasi liikuma
hobused aetakse kõik vardasse
kes värskelt on manala teed läinud

laibad koristatakse nii või teisiti
haisu viib ehk tuul kui tärkab

aga tumedust hingest
ja lootust ei vii ükski tuul ega pulm

kaevikud on kaugemal eespool
rinde tulipunktis
sealt veel kostab vilinaid
ja sumbuvaid karjeid

teated liiguvad endistviisi
vähemalt see on hea
ja õnneks on pulmad tulekul

eemal pommitabamuse saanud
majast leiti pesakond kasse
need toodi ilu ja endiste aegade meenutuseks
tagalasse
nüüd peab ainult jälgima
et keegi neid pihta ei paneks
või patta ei ajaks
seda tuleb siin aegajalt ikka ette

hommikul kostitas ülem
vigastatuid mõne pehmema sõnaga
ja andis kõigile plekilis-valgeid
taskurätikuid
arvatavasti kogutud hukkunutelt
see pidavat neile tugevuse
ja hea õnne märgiks olema

kusagil eemal räbaldunud telklas
üritavad värskemad soldatid
tummasid prantsuse neiusid ära rääkida
mõni kipub rebima neid niigi
puruks riietest
mis kunagi võisid oma sitside satsidega
külapoisse hullutada
nüüd aga kaetakse nendega
purustatud aateid ja šrapnellihaavu

hea et vähemalt mõnigi mõistuse ja
inimlikkuse säilitanud on
ja vägisi tüdrukuid eemale ei vea
vahest veab kui teisi ärritunumaid
seda tegemast takistatakse

vahest aga ei vea üldse
ja järele jäävad vaid
poolnälgas inglihakatised

prantsuse komissar saadi samuti
samast majast kust tummad tüdrukudki
poistele paistis see endena
ja mõnigi arvas
et komissar seal neid omatarvis kasutas

keel on paljudel veel arusaamatu
ja tõlgid kipuvad kaduma või hukkuma
selletõttu saadi aru
et üks neist on tema tütar
kuigi tema näost tundub
et ka teised võivad temaga seotud olla

aga ended olid poistel vist väljamõeldud
selleks et saaks kuidagimoodi
mingitki vana maailma lõbusust taastada

kõige noorem ja ullikesem poistest
pandi paari komissari tütrega
eks see üks rindejaburus ole
rohkem selleks et poisist ka sängi
läbi mees teha

sest lahingut oli ta omajagu näinud
korra isegi tuharasse haavata saanud
see muidugi pakub kõigile palju nalja
lõõbitakse nii mõnigi kord
et Ernst istus end puruks

pulmad peetakse hommikul
sest siin on ajal teine tähendus
õhtud on ohtlikud
ei siis tunne keegi end kindlalt
nutetakse eralduses
või räägitakse jumalustega
aga hommikuti oleks
nagu kõik uus
taassünd valgusega

selline tunne nagu iidsed ajad
oleks tagasi
eks me mingil moel olemegi
nagu iidsete aegade inimesed
sama barbaarsed
sama eksinud

loodame et pulmad meid
vähekenegi hetkeks
tsiviliseerivad

armastusega tagalast
mõtetes teiega
lootuses.

Apaatsus tuisus

See lumi, mis tulise tuisuna

oli kohe kohe katmas ootajate pealised,

See üksik tuules laperdav kajakas,

see kodutu koer ooteplatvormil,

ei tea mis, aga miski see oli,

mis muutis inimesed ärevaks

ja pani puusa nõksuma.

Eks külm tegi vast oma töö.

Ja seal keset seda lund ja melu –

mannekeen, kui üksik ootaja/vaatleja,

toodud kusagilt soojast,

õlad lumevaiba all

ja kõht sillerdamas jääkristallidest.

Mannekeeni kõrval

hädise olekuga meesterahvas,

vanust võiks oletada,

vast pole mõtet,

aastaajad ja alkohol

olid nagu vaod vajutanud

pitserina tema kolpa.

Seal ta seisis ise sama liikumatu

kui ta kaaslane ja ootas.

Ootas ehk paremat elu

või kunagist armastatut

või järgmist rongi.

Nii nad kõik seal ootasid,

kuhugi minekut,

kuhugi tulekut.

Kellegi embust,

kellegi lugupidamist,

kedagi kes oleks.

Vandujad koolinoored,

üksikema oma külmetava piimakärsaga,

noor luuletaja

ja ülejäänud foon samasuguseid siplejaid.

Siin on alati ootajaid olnud,

juba vanadest aegadest.

Kord ootas siin Ivan Julm

võitu mida ei tulnud.

Kord aga Taani kuningas

jumalikku ilmutust.

Tänasel päeval ootab siin linn –

suur hingeldaja.

Homme võibolla haigutab siin tühjus,

iial ei tea.

Keerulised ajad.

Mannekeen oli ehk ainus tõliselt elav ootaja,

kui ta nii apaatne poleks olnud.

Natukene vabameelne riietuses,

sest mida polnud seda polnud,

aga elav siiski.

See klaasistunud silmadega makronukk

oli tema kõrval seisva vanamehe

ainus tuusik ja sõber,

ainus side välise maailmaga,

ainus elu mõte.

Põhjus milleks oodata.

Vanamehe elupaik – aadressita,

eluolu samuti,

vaimne tervis – hädine,

armastus – postuumne.

Ise arvab ta end olevat

kusagil vahepealses staadiumis,

seal elamise ja elatumise piiril.

Värske leitud sõbraga

plaanis ta hüpata rongi raudsete

hammaste vahele,

aga nüüd sajab lund

ja ta enam ei teagi kas seda täna viisakas

teha oleks.

Kas täna katta lumevaip

vereplekkidega

ja rikkuda teiste ootajate

nauding võrratust kliimast?

Kas täna sõita minema

järgmisesse sfääri.

Mannekeeni vaadates

tärkas temas justkui uus tulemine,

sitta sest rongist

sitta sest ilmast

läheme koju.

Ning siis langes vanamees

oma uue sõbra kõrvale pikali,

veri kattis oma vanikuga perrooni

ja rahva ahastus

suutis isegi kajakaid peletada.

Kusagilt kaugelt oli tunginud kuul

uue tulemisega mehe hinge,

mannekeen võis ainult tuule käes kiikuda

peale hooldaja käekäiku

ja loota olukorra paranemisele

sest mis sa ikka teed

kui oled mannekeen tuisus.

Kõrgelt kukkunu

eile lendasin ma unes
see oli küll tänu bussijuhi hooletusele
ja vastu betoonblokke sõitmist
aga ma vähemalt lendasin

küll läbi akna ja ehmatusega
aga vähemalt hetkeks tundsin end
nähtamatuid tiibu sirutamas

viimati juhtus see lapsepõlves
küll siis sai taevast küntud

täna mõtlen ilusaid mõtteid
läidan toa neljas nurgas küünlad
ja kuulan meditatiivseid helisid

ja kui see enne magamaminekut ei aita
ning täna ma ei lenda
siis homme panen asjad kokku
kirjutan kirja ja lähen katusele
ettekujutusharjutusi tegema

Seletamatu usk

seletamatu tunne on vallutanud kõik me päevad
seletamatu sest vaikimine on muutunud normiks

meie norm on olla läbi iga päeva
aga päevad ei ole vennad
ja sellest ka see seletamatus

võibolla päevad on õed
ja õed on ju õelust täis

võibolla polegi päeva
pole tundeid
pole seletust

ehk oleme kõik sipelgad
kes on oma kodu valesse kohta teinud
rassime oma sisseehitatud kella jõul
kuniks tulevad looduslikud vaenlased
ja keegi kes luubiga meid kõrvetaks

rassime kuniks raugeb jõud
sest mehhanism toimib kuni käiguvedru maha käib

aga siin me oleme oma seletamatusega
oma tunnetega mis 90ne protsendi ulatuses
ei kuulugi meile

meile kes me oleme laias laastus
liisutõmbajad
loome oma reaalsust
usume palvetesse
usume uskumise väkke

usume sest mida meil veel teha on
kui kõik on nii seletamatu

Hingepeegel

huvitav vaatenurk
kostab minu kallim mulle
kui olen lausunud midagi niivõrd jäika
et isegi enam ei usu oma kõnevõimesse

kallimad on hingepeeglid
kuulsin seda kord kusagilt

aga kui köögis lendavad potid
mööda alaselga
ja jõulised sajatused
mind kõrgustesse kaugustesse
ja sügavustesse saadavad

siis imestan oma hinge üle

teinekord hellitatakse mind nädalaid
söödetakse parimaid palasid
sosistatakse kaunemaid sõnu
silitatakse parimatest paikadest

mis sa selle hinge üle siis ikka imestad

midagi on eneses
miski raju tunne
vaatan peeglisse ja hinge ei näe
vaatan kallimat ja seal ta on

itsitab põrandal
kõditab varbaid
leelotab häälekalt

proovi siis mõista
kes su kallim tegelikult on

peab vist vastu peegeldama.

kas ei igatse me iga hetk midagi või kedagi
kas ei soovi me olla keegi kes me pole

kas me mitte alati ei taha parimat

ja halvimat ehk naabrile

sest vanasõna ju ütleb

hea kui endal hästi läheb

aga parem kui naabril halvasti

homo hominis lupus est

hundid vist arutlevad isekeskis sama

et kas hunt hundile inimene pole

Põhja isa

isa võttis vaeva tähenduslikult
see pidavat jõudu andma
ja kogemusi

isa võttis naisi paljutähenduslikult
kvantiteeti tood koju
kvaliteedi jätad
seda rääkis ta

1953 suri Stalin
4 aastat hiljem sündis tema
sündis tähendusetult
ajad olid sellised

pere oli töökas
sest vaeva võeti tähenduslikult
kes ei tööta see ei söö
või kes joob see elab

isa oli pikk mees
siiani on
ehk vähekene aastatega vajunud
vanaisa oli täitsa jumbu
vanaema oli nagu tollased naised ikka
keskmine
eks kõik olid
kaks õde ja vend
nemad olid ka
kuidagi

isa vist armastas kunagi
peale sündi mõne aja
armastas õdesid ja venda
ema ja isa
aga armastus oli defitsiit
armastada jõuti vähe
ja harva
armastus tähendas nõrkust
seda ta ütles

kes ikka jõuab harjutada
armastamist kui katlamaja
tuhk viimsedki rokilokid
salku ajab

isa veel elab ja mõtleb
mõtleb läbi
üle ja alt

mõtleb mis oleks kui
ja kui ehk oleks
aga mida pole seda pole
nõnda lausub isa
mõnikord peale pitsi kärakat

tänasel päeval on endiselt vaev
töö ja veelkord töö
sest kunagi olid ajad sellised

isa iseseisvus varem kui eesti
palju varem
isa isa samamoodi
isa lapsed pidid samuti

nüüd ehk pole niivõrd popp
ja noortepärane töö ja vaev
aga muudmoodi ei oska

milleks minna otse kui saab ringiga

isa oli on ja mõneks ajaks
ehk jääb
kui on tööd ja vaeva
kui on kvantiteeti koju tuua
sest mis sa pihku ikka nühid
seda ütles ta

nüüdsel ajal on ta jutukas
nagu ennegi
aga nüüdsel ajal
on ta juttudes sügavust
või saavad vanemad tõesti
laste kasvades targemaks

jutt oli alati
isegi kui polnud
midagi öelda
sest ajad olid sellised
ridade vahelt
ülevalt alt
sealt pidid ise leidma
mõtte ja sügavuse
eks seegi oli omamoodi töö

täna vaatab isa pilvi
poolelijäänud maja
suure toa aknast
pikutab lõunapausi
ajal diivanil ja mõtleb
kui et ehk ma lihtsalt oleksin
täna tasa ja targu
sest ega töö pole jänes
kes metsa jookseb

paistab et ajad ei olegi
enam endised.

Olla – see tähendab liikuda

üle vaskse jõe jookseb sild
kaardes nagu viimsepäeva paju

üle selle käib igat masti rahvast
iga päev
vahel harva peatuvad romantikud
poeedid ja enesetapjad
mõtlevad elu üle järgi  ja astuvad edasi

vahel harva on üle selle vaskse jõe
jooksval sillal raske hoida ühte kallast
teise kalda haardes
rebib kodumaa pinnas edasi ja tagasi
kiusavad kevadveed
ja lagastavad noorikud
kunagi kiusasid isegi lahingud

vot nii vana on see üle vaskse jõe jooksev sild
nii vana on tema vaev
nii kaua on ta olnud ühendusteeks
vana küla ja linna vahel

ühendanud sugulasi ja sõpru
vanu ja noori

linn oli moodne sell
vigur koljat
aga küla

vot küla oli salamahti vennike
kord võis ta paisuda niivõrd suureks
et sillal jaks lõppes ja tihvtid oigama hakkasid
teinekord oli ta nii pisike ja märg
kurva kuju rüütel
sabistas aknaluukidega
ja ahistas madalrõhuga tossates
pinnapealseid

aga see oli kõik kord loodud

oli hetki kus üksteisele meenutati
vanemaid veidramaid aegu
kus linn läkastas pidevalt
ja varemini end isegi nii üksi tundis
et linnaõigused külale
maha tahtis parseldada
ja küla noore perutava teelisena
kõiksugu rahvast endast läbi lasi

litsakate elukommetega oli see küla
ja sild vagura olemisega tegi oma osa

üle tema tariti katkuaja ohvreid
talvesõja väsinud kahureid
ja soldatid nii vene kui prantsuse poolt
nii saksa kui soome poolt
ja nüüdsel ajal isegi üle ookeani rahvast

nemad olid kohalik kolmainsus
sild küla linn

said nad kõik kannatada sõdade ajal
rebisid kildu ja elasid edasi

uuema aja inimesed olid teistsugused
komistasid tihti
unistasid
hullutasid

ehk selle uuema aja hulluse tõttu
restaureeriti kõike ja kõiki
kõik tehti uueks
või uuemaks

sillale anti uhked lambid
mida päevavalguse ahanedes tööle läita
küla sõi vanusega end nii paksuks
et kippus linnaga kokku juba
ja linn kasvas kõrgeks
sai endale uued sõbrad

itsitas kõrgustes sosinal pilvekestega
ja kuulas satelliitide
mööda vihtumist

aga ega temagi vanu sõpru unustanud
koos nad vananevad siiani

ehk ei kannatata niivõrd palju
kui ennemuiste aal
ehk ei tilguta soldatid enam verd
ehk ei ole enam nii pime
ehk ei ole enam nii vaiknegi

aga kolmekesi nemad tulevad
selle kilpkonna seljas
läbi kosmose tumeda aine
tulevad valgema lõpu poole
tulevad meiega koos
tulevad

sest kuhu neil ikka minna on.

Kuidas kasvavad mäed

Metsa veerul on oks otse maasse torgatud
seisab seal morni kujuna
ta seisab seal justkui valvurina
pärsib torme ja tuuli

tema vägi on kujutlematu
nagu magnet tõmbab ta külalisi

igal pühapäeval käivad seal lapsed
toomas kingitusi ja lilli
mis sest et iga kevad katab maa
end ise lillevanikuga

ka vanemad inimesed satuvad oma
asjajamiste käigus korraks peatuma
ja hinge tõmbama selle oksa ees

see ei ole alati nii olnud
et oks seal iidsetest aegadest torgatud oleks

see oks on märk sümbol tähis
seisab kääpavahina
valvab metsavahi pudulojust

väike põssa
kesik kes mõned talved tagasi
oma peanupu aia vahelt läbi pistis
lamab oma viimsel asemel

kord rühkis ta metsavahi õuel
kraapis nosuga augukesi
ja nurus paitust
ei kartnud ta inimesi
inimesed olid tema sõbrad
lapsed ukatasid temaga
vanemad priitasid paremate paladega

hommikuti kui metsavaht tööle end asutas
istus põssa alati ootevalmilt ukse ees
temale oli vabadus lubatud
temas oli juba sünnist saati midagi teisiti
seda märkas omanik
et seda põssat ei omata
ta tuli ja läks kuidas soovis

noorepõli möödus talle nagu pisikestel ikka
uudishimu tõstis tema pead ja seadis suunda
hirm pani paika piirid
ja iga päev ükskõik kui vaikne
oli tema jaoks seiklus

kord kui põssast oli sirgunud tugev siga
sai naabrimehe koer valla
teadagi et ketis koerad on tiba temperamentsema olekuga
ja nii toimus kahe muidu sõbraliku
naabri kokkupõrge
oli karvane naabrimees otsustanud
peremehe kombel nuuskida ja territooriumi
laiendada põssa kodumaa pinnal
see aga ei sobinud mitte üks teps

põssa tõi kuuldavale sõjakisa
mis paneks värisema isegi
tugevama spartalase
kisa mis laste sõnul oli
haavalt koore rebinud
kisa mis majavammi kössitama pani

selle sama kisaga tormas ta naabri Muri poole
tõde ja õigust nõudma
Muri kalkuleeris kiiremas korras oma järgnevad käigud
ja otsustas naasta oma piiridesse

põssa polnud tegelikkuses kuri
ta oli kohe selliste mõnusate võngetega
aga ta armastas oma kodu
ja kalleid kaaslasi

armastas porisevat vanaema
kes iga päev putru keetis
armastas vaikset aga töökat metsavahti
armastas ema kes millalgi peale tema sündi
kadunuks jäi
ja armastas pere pisemaid
nende silmade sära ja kilkeid
vallatusi augustivihmas
ja rännuteid kopli poole

põssa ei nõudnud ja ei vingunud
tema tundis oma vabadusest rõõmu
ja soovis seda jagada
mõnigi kord tundus lastele
et ta nende keelt üritab veerida
kuid see võis ka põllul müriseva traktori
plötutamine olla

metsavaht ja põssa olid justkui vanad sõbrad
oli ju metsavaht raskete aegade mõjul
kord purjus peaga aedikusse tukkuma jäänud
ärgates aga leidnud ta põssa enda kaisust
eks ikka et kallis peremees külma käes ei kannataks

põssa rühkis aastaid
enne kui oli märgata tema väsimist
ei teatud mis vaevas tema puhast hinge
ei pakkunud söök talle naudingut
ei augustivihm

aina rohkem ajas ta enda asju
vaikselt nohistades
lõpuks polnud teda mitu päeva kuuldud
ega nähtud

vanaema leidis ta lauda kivimüüri tagant
saepuru hunnikust
kuhu ta arvatavasti viisakuse pärast
teiste ees
hingitsema läks

nõnda üürike oli selle väikese tegelase elu
nõnda suure tähendusega pererahvale
nõnda vaba ja puhas
nõnda tähenduslik

oks oli ise tollal veel osake nõlvakul asunud tammest
mis imepärasel kombel koos põssaga vaikselt lahkus
tamm väsis samuti
ja jättis austuseks enda hingetüki
valvama seda kääbast
millele kevad iga aasta lilli istutab

kääbast mis kord kasvab mäeks
kääbast mida igaüks näeks
ja mõtleks
mis müütilised kangelased
lamavad seal all.

Ma tunnen sinus kehalise kehatut väge

Minu süles istub ingel kümnenda taeva riigis
kehalisest väljas Amore ja Lucio

selga istub tema tiib
või paremini nahkhiir
võiks olla minu moto

tombustatud haldjapiiga rüppe
soov on heita
oma kurbuspalitu

koorun teadlikumaks teadjameheks
üle ööde salamisi nohistuste
veidrates unenägudes alistun
täringuliste sohistuste
ja Toto-
Africa saatel
teen selle nükke

valimisi valitud valikute
ühel poolusel sai jaotatud kaheks
üheks mina
teiseks sina

kümne aastase uppumissurma
peatasid sa aastaga

aga minu süles istub ingel kümnenda taeva riigis
endast väljas Pandora
Helikon võiks tema rinnajoon olla

sealtki ehk Pegasus on kapja andnud tunda

või on sinus nereiidide verd
ja aegade muretaignas lainetad
sa viimase suhkrusoola puistena

aga see ei loe
kui minu süles istub ingel kümnenda taeva riigis.

Pax Erotica

Assüüria kuningannagi söendas ihaleda
ajalooürikute kire lõõmaks

vereradadel kõnnivad lootusetute patustajate
kestuvad tallad kui
tänagi võin vanduda su Viljakas poolkuu
kisub

läbi lukuaugu piilun
su kestast läbi vaagnapõhja säravasse
südamikku

piilun ja kannatan erootilise lühinägelikkuse käes

aksioomina tilgutad higi keraamilistele plaatidele
peale taastulemist ja piilud vastu

kevad sai maitse suhu
ja surus päikesetempli su higiniitides näole

sellest sai meie päev
sellest kaikub öö
sellest värisen ma floorana puhates

taevakehad põrkudes ei purunenud.

Ood nahale

Võin vanduda ei kuule sealt kus vaja oleks
veel tean ei näe ma kaugele
võin uskuda ja murda pooleks
kui leiad minu südame

et armastada poleks paha
sa kinnitasid seda juba
kui seljalt rebisid mu naha
et katta oma elutuba

ma skeletina olen veendunud
su palavusi sonimisest
ei tulevikus kergu muld
mu armuaia rohimisest

nüüd veel võin olla mõni hetk
su alam krants või voorimees
saab päästvaks minu nahast tekk
su rinna topeltsüdames

Elupulm

Kas täna on see elupulm

see kahtlaselt aromaatne ulm

mis toonud suve veidi kevadesse

ühe tunde minu südamesse

ühe tunde minu meeltesse

kui kavalasti õitsva põllu

on toonud teie keeltesse

nüüd sünnib uus ja sureb olnu

nüüd sünnib linn minu riigist

ja fööniksina värskest leegist

loon ikka meistertahutusest

nahaalsest mokavahutusest

nahaalsest külviaja nihkest

on segi minu sisekell

mu päeva tumedamast hetkest

saab luuleline akvarell.

lase lapsel nüüd minna
mitte üles ega alla
vaid pimeduse vahele

lase isal nüüd leinata
mitte nutta ega naerda
vaid suud anda kahele

lase emal nüüd olla
mitte minna ega tulla
vaid olla minu hingele


..............................................



vesi on liiga karvane
ei saa juua
söögitoru on liiga paistes ja kuiv
ei saa neelata
ja need kuradima putukad
on võileivagrilli vahel
ise oleme saarepeedipudid

kõik videod käivad ringi
või käib meie pea

suitsud saavad liiga kiiresti otsa
hääled satuvad pähe
või kui on juba
siis muutuvad valjuks

kell liigub tagasi ja tagasi ja edasi
ja mõni hetk võin vanduda
ka küljeli

aastaajad vahelduvad
mõned saavad vanemaks
mõned targemaks
mõni saab lapse
mõni mitmuses

mina otsin siin enda mõistust taga
koos teiste pudistajatega

mina võtan hetke ja väänan selle välja
oma kogemuste purki

mina meenutan seda kõike kunagi
kui kunagi on täna

Veel koidab tunne südames

kell 21.44 panen käed tasku
ja ütlen les adieux a la reine
sulle kes sa köögi madala lühtri
all kuplisse tarkuse pirni keerad

sulle kes sa seksile ooteaja paned
ja siis minu vesiseid suunurki
parastava olelusega jälgid

sulle kes sa vägivaldselt
minu hiirepisku südame
enda rinnale ehteks sätid

panen käed tasku ja ütlen
et neile ebameeldivustele järgneb nostos
sest algia on ammu möödas

ütlen et soov on tunda tunnet
mitte jõuda koju

kui kodus oled sina
või mina

vaid meie

Üks võõras käis minuga
läbi iga päeva

ujus minu närvitraadis
sõi minu jaksu
ja puristas toretsevalt

õelutses ja vallatles
ahnitses
ja rikkus tervest päevast pool

see võõras ei kuulanud
vaid rääkis alatasa
ei vaikinud kunagi

armastas minu naisi
vihkas mind
keelitas ja meelitas
sülitas mu kaevu

ja oli kusagil seal aju taga
oma häälega
sosin sosina järel
vahel kisagi

streikis ja vandus
jõi ja sõi
minuga ja minuta

see oli üks ütlemata jõhker võõras
ja ma pidin temast vabanema

kolmteist valikut
üks on õigem
üks on õige
tema valis valesti

minu pea on tühi
ei sosinaid
ei kisa

nüüd.

Nii on

Ahvane on meie maa
ahunes sulpsab vetes
hing aigutab mälestuste piinast
kabujalad on sihvakad
kalitsad on tühjad
kesikud kipuvad metsa poole
kimmelit oodatakse laeva asemel
kirr on meie wabariik
liitude vahel on kuja
luuletajad on kõlgutajad

aga nii ongi parem


kõnnakas on meie maa
massakad on verejanulised
nurmikuid ei seisa enam teede ääres
vanad peidavad palakute all kroone
Emajõgi on nõva
metsaalused on piimapisaraid täis
keegi ei peesuta enam sääl
peiravpilgesed on kassid
puhe on veninud päevadeks

aga nii meile meeldib.

Enne minemist peab küsima

Kas teie hakkate imet tegema?

Vanduma sipupükste ja nätsukummi altari ees.

Ihalus on vihalus olemasoleva ees.

Kehitus ja ootus.

Ehitus ja lootus.

Vanad mehed sülitavad peesitades päikesepaistel.

Noored mehed külitavad purjutades kuupaistel.

Kas teie hakkate vilet puhuma?

Koduigatsustasu veeringuga nukke aknalaual peksma.

Verd Jakobsoniga pühkima.

Soome poole karjuma.

Varjuma kuuma sõja punkrisse.

Tuumasõja junkrisse kuuli suruma.

Kas teie saate õndsaks?

Vanad naised teavad ülehomset vaeva.

Noored naised saavad üdini paljaks.

Kappa kapatud dressides maailma lõppu.

Eilse kümnendi valudes.

Kas teie saate vabaks?

Villise vilinaga Katjuuša rebitud taeva põrguauku.

Estonia viimsesse milleeniumipauku.

Tänapäev pole ainult täna.

Kas teie olete siin ja praegu?

Maa on mäeta liiga tasane.

Mäeta maa on teile kodune.

Kas teie olite?

Vanaema kapsasupp on endiselt kange.

Kas see on teie aeg?

Oh ma vaene reinuvader

kalleid sugulasi võiks lauda taga seina äärde panna

ja näidata neile kesk-eesti taeva kõrgust

pilvepiiri kuhu pääsukesed hingetuks lendavad

ja mullika küljes kettis väriseva haava trööstitut sirutust

võiks näidata vanade mesitarude lääget järelhõngu

ja olematuid mesilinde mustsõstra põõsastel

võiks näidata rändajaid kive ja lapsi

lapsi toppimas pisikesi käsi vasikate igemete vahele

vasikaid kepslemas lõunasöögi poole

või õhtusöögi

või harva ka hommikuks

kõike seda võiks näidata kui need sugulased nii kallid poleks

kui nad nii lambad ja sead poleks

või kanad lauda taga aedikus

kui ma rebane poleks

siis oleksid nad mulle kallid

siis oleksid nad mulle sugulased

siis kepsleksin ma linna poole

ja vaataksin neid sugulasi telerist

või loomaaiast

ja mõtleksin et mis tunne oleks olla

reinuvader ja vaba 

või kinni siin talumehe lõksus

kui nad ainult täna minu sugulased oleks

ja mina siin rebasena poleks

alles eile olid linaleotusaugud ja talumehe koerad

nuuskimas 

alles eile oli elu ja ilm ilusam kui muidu

kui väike kana aedikust välja eksles

ja minu teravaks söömaks kõlbas

ja nüüd olen siin lõksus

ja nüüd ei kõlba miski 

kui ma ainult viimse tõmbe teen

siis võin kallid sugulased metsa viia

siis võin tutvustada neile oma peret

ja ehk ka õppida talumeheks

ja rajan metsakooli et ükski vader ega tiiger

ei puutuks kokku inimese kavalusega

ja kasvatan ise oma toidulaua

tänasest hakkan ma ökoks

kui ma viimse tõmbe teen

ja siit lõksust pääsen

kui talumees selle särava teraga

mind nüüd ei nüliks

ja kui kops poleks ehk nii tühi

Eestlane on parim paljalt

Luuletajana tõmbaks nina krimpsu
                                          viltu
                                          täis
ja veaks lehti laiali soojades tubades
külmetavatele perekondadele
                       vallalistele
                        lastele
ja enne hommiku algust
                             lõppu

poleks paha
kui tahaks
üht nõtket
      kanget
eestlast näha

paljalt.

Tänaseid raudu ära lükka homse leeki

Täna on mitu rauda tules
sinu voolujoonelise keha kauniduses
nilpsavad oma haralisikeeli ja sisisevad

täna on nii kuum
nii kuum ja valge
täna on kehvade valikute algus
selgete koduteede ja põõsaste kraavid
kuhu matame need rauad
need kuumavad rauad
need taprid mis raiunud teisigi

täna on mitu rauda tules
sinu argipäeva keerdtuules
kui tormihoiatus on antud ja vanne murtud

täna paned sa oma tavalisemad riided ja meigi
täna võtad sa sügavalt külmast samakapiisa
ja julguse mida oled kaua otsinud

täna ajad veel teisigi raudu tulle
leegid lahvatavad ja kustuvad
sinu jahedus on jääv
sinu jahedus on mulle meeltmööda

las olla need rauad
las leekida ja sisiseda
keerduda tuules ja kustuda

täna oleme külmad
sa võta mu käest ja läheme
ja ajame üksteise rauad tulle

mul on kodus veel samakat.

Memoriaal

Kevadel enne kündi sai maha pandud kast
nikerdatud ornamentidega mälestuste kast
mis tulevikus pidi tulevastele põlvedele
nostalgiat pakkuma
kergust pakkuma
ja vähekene vabandust paluma

kevadel enne kündi sai see kast ka maa seest välja toodud
ja vabandused võeti naljatledes vastu
põlved said tiba kergust
ja nostalgia tõi inimesed tagasi maa peale

marsi koloonia iseseisvumine pidas pausi
ja föderaalse terra rahvas jälgis innustusega
kasti asetamist vana maailma muuseumisse
kuhu olid kogutud ka teised mälestused

nüüd iga aasta kevadel enne kündi tuntakse sidet
uue ja vana maailma vahel
peetakse iseseisvumistest pause
ja puhatakse jalga
ja puhatakse hinge
ja puhatakse

kuniks puhkamine saab nostalgiaks.

Russalka probleem

Eesti keeles väljendada end
pole mingi lust ja rõõm
enne pähe tekib kõõm
ja maha kärvab vend

kui eesti keeles väljendan ma end

eesti keeles laulda on pind
kui sees on promill
ja kinni on silm
kui armastan ma sind

kui eesti keeles laulda on pind

eesti keeles vanduda on tore
ja sajatada teisi
kui olla sedaviisi
ja elu oleks kole

siis eesti keeles vanduda on tore

vene keelest eesti keelde
ja vastupidi
ja tagurpidi
ei tungi laused meelde

kui räägin vene keelest eesti keelde.

Poeeti peeti lihtsameelseks libekeelseks

Mul meeles heliseb üks viisijupp
üks tundmatu tundekell
nii hell
nii hell

mul hinges laulab üks laulik
üht tundmatut joru
nii norus
nii norus

mul südames pitsitab üks valu
üks teadjamehe valu
ei talu
ei talu

mul kodus üks kallike
üks neiuke nii hea
ei tea
ei tea

mul hing nii tundmatu
nii hellalt norus
mul süda nii kodutu
nii tean ja talun.

Ta laulab üht laulu, üht üksildast laulu

Õhk on täis pinistajaid
suuri väikeseid ja verd imevaid
aga õhk on nii toores
nii toores ja äsjane

kusagilt võpsikust kostab sahinaid
eemal prõksub lõke
ja ise muutud samuti tooreks
nii tooreks ja äsjaseks

taevakaaned paotavad endid
ja loodus kõnetab
ole ainult mees ja kuula
kuula looduse laulu

kuula kuidas laulab oma üksildast laulu

eile kõndis neid samu radu kitseemand
tema vesised silmad jälgisid vasemalt ja paremalt
radu mida inimsilm ehk ei märkaks
radu mida mööda sokuonklid emandaid hiilivad

haugatused rebivad linde okstelt
kui raja mõlemisse otsa ilmuvad kaks
isehakanud kuningat kaheharuliste kroonidega
ja sabapeeglid mis võrgutavad tugevaimagi

nende kered auravad
ja haugatused ajavad õhu segamini
justkui allilma isandad
selgitamas välja troonipäringu
selgitamas välja õigused

pruusates ja põksudes
möirates ja nõksudes
nõnda kestis armupalang
ja emand lahkus kiiremat teed pidi

lahkus parematele jahimaadele
sest selle padriku õigused langesid inimesele

nüüd on siin prõksuv lõke
käte ja käppade jäljed ja rauane hõng
nii toores ja äsjane

nüüd on siin raud ja teras
keset sammalt ja puitu

nüüd on siin allilma isandad
pidamas pidusöömaaega
keset looduse üksildast laulu.

Härra M pole papist poiss

Härra M oli õppinud koogimeister,
mitte selline koolipinki nühkiv,
vaid ikka omal käel ja ahju juhatusel.

Ahi oli kuumavereline juhendaja,
nii mõnigi kord laksas ta härrale
valusaid ville sõrmedele,
kui härra unustas miskit või keskit,
ei tema rohkem unustanud,
võibolla see tegigi temast meistri.

Härra M otsustas oma sünnipäeva puhul
küpsetada meistri oskustele väärilise
šokolaadi koogi,
selleks otsis ta välja oma väliriided
ja sammus poe poole
vajalikumaid tarbeid muretsema.

Poes vestles ta rahulikult oma
nööbitolmukestega,
arutledes koguste ja vajalike
nimetuste üle,
see võttis tema ajast ja ruumist
päeva suurima osa.

Tagasiteel kohtas härra M
ühte iseäranis kentsakat noormeest,
tal olid pulstunud juuksed,
nagu Medusal ja kottis püksid,
väga värvilised riided
ja natuke pesemata olek.

Noormees sosistas härrale
ja tema nööbitolmukestele
kentsakaid sõnu,
midagi savust ja tripist
ja kõikide kookide emast,
seda ema tahtis härra M küll kohata,
nii siis sai ostetud veel üks
komponent, et ahi näeks
kuidas meister kõikide kookide ema
valmis teeb.

Tuba haises kohutavalt,
kui härra M kooki meisterdas,
aga ahju ta selle sai
ja mõne aja pärast sai see
ka jahtuma pandud,
siis polnud lõhnal enam
väga vigagi.

Härra M sõi kooki ja urahtas,
sõi ja köhatas,
sõi ja unustas,
sõi ja naeris,
siis avastas ta, et kõik naeravad,
kõigil oli sünnipäevast tore meel,
naeris härra ja naeris ahi,
naeris röstergi,
kuigi tema kindlasti naljale pihta
ei saanud.

Jaanil oli mardikas ja temal oli unenägu

Suitsupahvakad rebivad õhku
ja naer katab seinapragusid
kui pudelite tinin annab aimu
valla löödud pillerkaarest

sandaalide kummisahin
ja keeva vee mulin
kostab alt orust
kui jaanipäev võtab mõõtu
tugevaimategi eestlastega

kes on pikem kõigist
kes on targem
kes on kenam
kes on täitsa kännis
kes lasi terve pütitäie šaslõkki
lihtsalt leekidesse
ja kes kabistab nüüd
neidiseid

ja järsku oli lihtsalt jaanimardika
suveööunenägu

krõbista nüüd vaikselt edasi
salamisi salakannel
krõbista nüüd näkku und
ja anna oma armuvanne

jaanipäeval kõik on koos
täies hoos
selle luule sipelgloos
jälle.

Vanaldane kuljusmeister

Olen vanaldane sinu pehmuse lembusega

näljasena nõrkemas kordumatu embusega

kuljustena helisen läbi vöötraja

sinu juurde kirja paneks aja

olen vanaldane sinu parukabaretis

olen krants su kodu ümber ketis

kuljustena helisen läbi iga une

kuniks läidad minu luuletule

olen vanaldane pahempoolne vasemalt

kõneta mind ehk veidi tasemalt

kuljustena helisen su sisse

kui mõtteid ajad liiga ellipsisse

olen vanaldane liiga üksi täna

kuljustena helisen ma varsti ära.

Rändleja

Valge kassiga akordionimängija
tatsub ühelt jalalt teisele
ja kurnab oma nukrat pilku
maas lebava kaabu poole

kass on kohale transporditud
punu-korviga mille kollakas toon
kattub tärkava loodusega
ja mille sisse ta külma
eest peitu on pugenud

akordion lõõtsutab kui viimsepäeva hobune
ehk isegi pruuskaks kui hing sees püsiks

viisid on tuttavlikud
sammaldunud ajukoorde
ja rahvas voolab mööda
nagu ühtlane jõgi

voolab ja unistab

mees mängib selliseid viise
et keegi ei saakski peatuda
kõik upuvad tema loomesse
igaühe kujutelma kaunistavad helid

üle päeva käib see mees ja kass
mängivad oma viise ja kõik kes raatsivad
kuulatada saavad pagasi mida on kergem kanda
kõigest muust
pagasi mis võib taltsutada ürgse viha
või äratada ellu kallimaid
pagasi mis saadud kingitusena

sest kaabu on iga päev tühi
aga ega see teda ei morjenda
ka tema saab osa millestki jumalikust

looja on siin loomas üle päeva
ja kui kevad venib suveks
venivad ka viisid

mõnel päeval istuvad kohalikud kodutud
mõni pink eemal ja suitsetavad
kokku kogutud konidest leheplärusid
varrukast kallutavad külmarohtu
või kesvamärjukest ja mõtlevad
rögisedes ilusamale elule

kõrval on patrullivad politseinikud
kes isegi ei märka avalikku pruukimist

vulgaarsed teismelisedki unustavad oma maailmavalu
ja hetkeks mõtlevad kellegi teise peale
tunnevad et keegi ei jälgi neid
ja keegi on ikka teine

linnud unustasid oma argised vestlused
ja aitasid komposeerida
niivõrd reaalsust moonutavaks
muutusid need esitlused

ja ühel hetkel avastasid jalutajad
et ei ole akordioni mängijat
ja pole ka kassi

linnud vaikisid mitmeks päevaks
teismelised pugesid oma ekraanidesse
ja tundsid silmi jälgimas
patrullijad rebestasid kodutuid
ja seal kus tühi kaabu istus
oli nüüd suur eurokuhi

valget kassi silmati mõnigi kord
aga tänavanurgad
põõsastikud ja rahvasummad
ei lubanud tal kassina kunagi püsida

või oli see täiesti suvaline kõuts
keda kuulsusejanu imiteerima sundis

mõnel korral arvati nägevat ka akordionimängijat
kes jumalusena läbi linna hõljus

või oli see Tartu vaim.

Rehe ja pärna vahel

Vana Pobeda on ruske rooste all
vana Madise paekivitalu varemetes
toomingate helluses

kükitab seal ja meenutab ülanaabrite
peremeeste sünnitusmajast koju toomist

kükitab ja vestleb oma krigin-nagina
keeles kõrval kepsleva jänesega
kes eelmisel aastal oma elukoha
reheahju varemete vahele tegi

vestlevad aegadest nüüd ja enne
kui tuul sättis kevadisi suudlusi
märtsi lõpus ja hein enda päikeselembusest
taeva poole sirutas ning siis
tuule suuanni pärast ära kooldus
ning hiljem ainult maad mööda hiilis

perepea käib vahetevahel tema rooli taga
istumas suitsetades vaikides paberosse

lihtsalt istub ja nokitseb erinevate
õmbluste ja nagade kallal
kisub siit ja kraabib sealt

unustab paberosse kustutada
urineerib võsa vahel
ja mõnikord nutab
lihtsalt nutab ja sammub
väsinud mehe kombel tagasi üles

tema poegki käib ikka Emajõe Ateenast siin
harva ja siis pöörab ta ainult pilku tema poole
ei tule isegi enam rooli taha või kapotile istuma
nagu vanasti kui ta veel pisike marakratt oli

vanasti kui peremees naabrimehega
viljakuivati juures viina viskas
ja perenaine ülepõllu talus
kringleid tegema õppis

vanasti kui ta lõunauinakust ärkas
ja ehmus koledasti vanemate kadumisest
kummikud valepidi jalga väänas ja
aluspükste väel tema tagaistmel peitis end

nii said nad sõpradeks
nad mõistsid üksteise vajalikust
poiss sai vanemaks ja tundis endki
olevat varemete kõrval lõksus
kinni kasvanud
poisski käis nutmas ja väsinud
mehe kombel tagasi üles jalutamas

nii nad peremehega kordamööda käisid
üksteise teadmata

peremehest sai vana mees
poisis sai mees
ja vana Pobeda muutus iga aastaga
ruskest roostest raskemaks
ja vajus aina sügavamale pinnasesse

ta võis juba tunda vihmausside
vihmaprallesid ja mutikeste
suveidülle

kõrval kasvavasse pärnapuusse
kolisid eelmisel aastal isegi uued naabrid
otse uuralitest–händkakud

peale seda oli varestest plats puhas
ja isegi vana peremees ja noorim vend
said aega tihedamalt all käia
isegi vanem poiss tuli Tartust tagasi
ja istus kapotil jälgides uusi asukaid

kakupere isa oli tugeva kehaehitusega
nooruses lendleja kes tundis et
pere vajab merele lähemat elukeskkonda

nüüd käib tema kapotil istumas
kraabib siit ja kraabib sealt
vahepeal huikab kurblikult
ja raskete tiivaplaksudega vanalinnule
kohaselt lendab tagasi pessa

varsti tuleb ka tema vanem poeg
ja nooremgi
ja siis võibolla tulevad nad kõik koos
vana peremees ja vanalind
ja noorim ja vanem vend
ja kõik tõstavad vana Pobeda
ja tõstavad ja viivad ta ühele viimsele lennule

enne rusket roostet
enne pinnasesse vajumist
enne aega ja algust.

Vait ja luua

või juua
kõrgustes jumaluste nektarit
juuspeenetest veenidest
ja olla teadmata õnnis

või vanduda
läbi sõnade
läbi aja
üle ruumi

või kanda
kunagist valgust eneses
kanda kuniks raugeb jõud
ja metsa poole saata

või jääda
pööraseks
liikuda vägivaldselt
vastu voolu
vastu valguslaineid
osakesi
vastu olnule

vait või joobuda
või mitte.

Kui isegi mõistaks

Kantseldatud luulehuul
ravib teravaga ohatist
peale klappide kloppimist
hingeldab ja lülitab
end hetkeks välja
ja jälle sisse
sõnub ja sajatab
psühhoose

kõik saaksid kannatada
kui kordust ei oleks
poleks ka täpsust ehk

luulehuul on alatasa punane
vaba mürkidele
suudlustele
vaba õgardlusele
meeletutele loitsudele
vaba luulele

mitmiktaju loob kuhjaga
identseid ja mitte
kujutlusi

(the army of me)

Tubased suitsupausid ja keerulised seisundid

Valla, valla sukad, reied,
homme peame ise peied.

Keelud, karmund tüügasnägu,
lõugab köögist nagu kägu.

Anna tekki, anna hagu,
künna seda märga vagu.

Väike koni, tuba tühi,
peame jälle grupipühi.

Kodus pesed kummi välja,
vähemalt ei jäänud nälga.

Palju nalja,
läbi halja,
kubemetsa.

Ligobese arm

(ma esimeses loengus armastasin seda hobust)

eks see ole löömisviga keelele
ja armastus on üldse üks keeruline asi
sümboolne taju ja vananenud mõistmine

kui sina seda tegid siis oled küll uuendusmeelne
meie generatsiooni märter
platooniline ongi ülehinnatud

sina mõistad tõelisuse vajadust
suulise keele kontakti inimese enesega
ja huumori rakendamist värinate järel

hiljem klõbisevate kontidega
viskame rüütlis ühed külmad
ja armastame teisi ka

Posttraumaatiline vaikus

Mida sa seedid seal?

Parem ära vasta
ja ulata mulle üks tubakas.

Suitsetame vaikides
ja köhatame kohmetult
kui otsime õigeid sõnu
või ehk sa ei otsigi,
kas võib olla,
et vaikimine ongi
sinu tänane reageering.

Vaatan sind ja meenub
üks mälestus,
pilt kaugetest aegadest,
üks brünett neiu
ja tema sõber,
sinu munad nagu arbuusid
ja reformvoodi purunemine
ning diivanile ümber
positsioneerimine.

Hommikused küsimused,
kes, mida
ja see jube peavalu
mida paksude põhjadega
leevendasime.

Jätkasime sama rada
ja jõime järgmise hommikuni,
sa seisid Harju mäel
ja oksendasid maomahlasid,
naersid südamest
ja jõid peale,
mõne hetke pärast
oksendasid jälle.

Kõva häälega
kommenteerisime
neid nagilikke nibusid
ja plaanisime
järgmisel korral
talle rätiku kuivama
panna nende külge.

Seniks jahtisime
ilastena järgmist skoori
ja tajusime väsimust
napalmina kontides
murdmas viimseid
seemnerakke.

Ja siis me kukkusime ära.
Ja siis me saime kaineks
ja siis me olime loonud
selle kohmetu vaikuse
ja mälestuse,
mis kirikukellana
kolgib meie kupli all.

Tänan.

Ärkamine

Taevast sajab alla
tuhandeid pärlpiisku
sinu tuhakarva mantlile
kui ootad mind

ma jään vaikselt seisma
kusagil kuhu sinu
pilk ei küündi
ja jälgin kuidas sa oled
kuidas parem jalg
üle vasaku
ja vastupidi käib

kuidas su hing
rõske õhuga väljub
ja moodustab kloppimata
linasid läbi kevadise hämu

kujutan ette sind
selliselt et ei tunnegi
ja näen sind esmakordselt
sellisel juhul kujutan ette
et valutaksin südant
miks küll nii hurmaval
neidisel lastakse
seista külmas

miks ei tule keegi
ja ei kata teda sooja
tekiga
miks ei armasta teda
keegi just nüüd siin

mina seda ei teeks

aga siin ma olen
ja kujutan seda ette

võibolla kujutan kõike seda ette
võibolla ei olegi seal sind
võibolla näen ma und
ja kohe ärkan üles

võibolla olen üledoosis
kusagil mordoris
krampides ja näen
elamata elu

sind võiks näha iga päev

ma ärkaks ja tunneksin sind
hommikul esimese lõhnana
pesemata hambaid
seda imalust

ma ärkaks ja näeksin
sinu kloppimata linu
sinu tasast looklevat ihu
sinu pruunjas-valget tapeeti
mis isegi kaine peaga
hingeldab

kui ma ainult ärkaks
siis ehk ei külmetaks
sa niivõrd

peletan viipega kujutlused
ja pärlipiisad
sammun sinu mureliku
ilme poole
ja sätin naeratuse sinna

lähme koju koos ärkama.

Karjäärivedel

Vastukarvane kreatiivne kretiin
sügab madalalt kukalt
ja vastab ainult jah jah jah
kõigele

viis päeva nädalas kühveldab pärmi
ja kõike ainult papi pärast
isegi päris valuutat ei soovi

tsunftiga koos nädalavahetusel
aetakse nooreperelaenu
eest ostetud rehvid tuliseks
ja kindalaekast turritavad
lauduri punased mütsid
näitavad et täna lastakse
rihmad lõdvaks

in vino veritas
karjääri sügavikes
baaru baaru
ja tõde täis aruga
viiakse 60-protsendine
inimlahus 100ni

kõik seemned saavad alla loputatud
ja fooliummütsid lähtestavad
universumi eest kaitset
kõik loovad oma isiklike lõkse
ja võitlevad terved elud
nendest pääsemiseks

kõik.

Ots on, häält pole

Kui vaier on ots
siis mina meremeheks ei hakka

kategooriliselt keeldun
ja kirjutan pika nimekirja
värsivormis
ilma värssideta

just selleks otstarbeks
et näidata kui rebel ma olen

ots on millegi tipmine osa
ots on otsmik ehk laup
ots on perekonnanimi

seda ütleb interneetu
eesti vikipeet

mina usun arvavat
et ots on millegi algus
ja millegi lõpp
ots on kui lusika nurka
viskad
ots on kui snore
punased elevandilondid
otsas on ja väikesed Saku
tüdrukud ei saa enam viiekordsete
ees keksu mängida

ots on selle punapea
jalgade vahel
kui otsal varsti
enam äärt pole

ja pole häältki
kuid tema otsa pärast
olen sunnitud nüüd küll
meremeheks hakkama.

Salamandrid, kratid ja kotermannid

Salamandri tarkusega
pugesin sinu leegi
limpsavale asemele
ja tõmbasin kerra

et kui juhtud
ära kustuma
siis läidan
sind mina

ja loodan veel
et mõistad
mind mitte
külmas hoida

meie sümbioos
võiks olla
igavene.


---------------------------------------------


Tükike sinna ja tükike siia
sirts ja sorts

lödinäpp ja valepüks
plirts ja plärts

Tegin silmad lahti
ja lootsin leida köögist
värskelt valminud kohviubade
aroomi
ainus mis leidsin olid vigurnäpud
lahendamas intellektuaalsete pannkookide
dilemmat
taigen mulises soojamüüri
välja turritaval kivil
ja haises kurjakuulutavalt
laest tilpnesid stalaktiitidena
ebaformaalsed punnsilmad
pilgutasid mulle justkui lohutuseks

esimese aprilli rebast
vist täna aknast ei näe
ma mõtlesin
sest akende asemel olid kobrutavad
sipelgsunnitöölised oma kuningannaga
loomas publikut
et innustada värskeid köögikatasid

kratid ja kotermannid
ei saa elada nendega
ei saa elada nendeta.