I
mu südame kõlakambrites,
kui tuline jutt, see miski,
mis lahkunud mu seest,
nüüd ehitan ma elamist,
näed seda maailma, kuhu tuua teisi,
kes on need julged?…,
kes on need varmad?…,
kui suure sula lõpuks näilikkus,
kutse taevaste udarate poole,
tilgutamas emakese mesist piima,
nüüd vanku, ära peatu,
hävita kõik lõksud, kõik vangikongid,
su meel on tahmane ori,
selline olla uus mentaal,
kraapa liivale nimetähti,
muunda olnut, (tule kaasa…,!)
su sõbrad on nähtamatud mängukannid,
sina saad teisiti, saad rohkemat,
kuidas metsadesse puud saavad koju tulla?…,
ma tean, et luksus on au asi,
valik on ooper, ooperimaja,
valik on trooniruum, troon,
ma tean jumalaid, nende võlu.
II
Igal hommikul suren kohviga ma mitut surma,
et lõunaks äratada olnu,
needused pole kunagi tõelised,
nüüd siis tean, ma ise ilu tegija,
ja kui ärkan neist surmadest,
ärkan uuele elule,
tulevikule mis mahlane,
voolan erutusest saapasäärde,
kui kastemärjad heinakuhjad jaanihommikul,
ma tulen tuisu ja tormi riigist,
varjudel seal on koda,
ma tulen taamal inglikoor,
mitte ainult valged ja valgust täis,
vaid tumedad ja kõhetud,
kõikjale näeb taeva silm,
nii aruta kui maagia,
nüüd on tulnud tasumise tundi,
mis enam meil siin varjata.
No comments:
Post a Comment