Hiljem sai kõik selgeks

Vahused maantee ääred, 

kust kaugelt võis tulla see lumm,

kuidas merena silitas ta kruusa,

silitas teeäärseid taimekesi,

kuidas kustes me vaatasime,

kollased õied pilgutasid silma,

kirik lõi komejanti,

kohe tuuakse sangria välja,

sellegi segan kokaga,

pisikese põrnika ja ühe maasturiga,

need 21. sajandi ratsud hirnatavad kapates,

postimaja ees on tumedad poisid,

noor nahk sitketel lihastel,

vaatan ja meenutan,

ei igatse enam neid aegu,

põlemise vänge aroom kui perenaine,

see kauge ajaloo artistlik kuma,

toob viirukid ja sigarid,

õhtu on paljutõotav,

kleidi äär libises õlult,

sinu rinna sira paljastus,

ma härjana lõin takka seal loomekeskuses,

see vallatu kube,

vanad varjud said veelgi vanemaks,

majade ääred kasvasid üle meie,

kohe oli saabumas ulm,

see võrgutas ja kasvatas ekstaasi,

meid polnud ja oli palju,

see oli suve käsk ja kutse,

ole ainult siin ja ole sinuga,

hiljem me magasime,

hiljem sai kõik selgeks.