Armastus ilusate asjade vastu

See armastus ilusate asjade vastu,

see tuleb puude sosinast,

kuidas laevanina vastu sadamat end hõõrub,

kuidas nagisevad vanad poid meres,

kui tuul on puhunud ümber su pesuresti,

tuli ahjus limpsimas kuldset puitu,

kuidas köster Tootsi nüpeldab teleris,

seda kindlasti rahvuspühade aegu,

köögis askeldamas liiga palju naisi,

kuidas sõrmed liiguvad aegamisi vasta nahka,

nahk kui pinges koeral,

see armastus ilusate asjade vastu,

kui lämbume kõik suitsusaunas,

kui lehmade udarad loksuvad, 

täis valget kulda,

kui politsei on võtnud maanteel joomari maha,

kui poliitikud saavad teenitud palga,

kui keegi molkus maksab karmavõla,

kõik kaunid kevaded ja nende lõhnad,

linnud peakohal, Tree Of Life ekraanil,

siis Knight Of Cups, edasi läheme ise,

kui näen sind seelikut selga ajamas,

nagu vispel mis magusast ainest puhtaks lakutud,

nagu sulavõi popcornil,

süda mis vahimehe rollist loobunud,

lõõgastumas eksootilise päikese käes,

käes naistejoogid, kõik ilusad ja värvilised,

see on see armastus ilusate asjade vastu,

kui puder tasa jahtub hommikusöögilaual,

keegi keerab ajalehte,

pildid ei liigu vaid kimavad,

kui su nimi kaigub mu huulilt,

kui tume lakk laineid nihutab piirilt,

kui su silmad lõikavad rauda,

kui ma sulamina kõiki õlisid võin kanda,

ilusad asjad ei pidavat tähelepanu küsima,

vist on selleski tõde, vist oleme ilusad,

võibolla mõtlesime me ise need tõed,

parandan, võibolla oleme me tõde,

see armastus ilusate asjade vastu.