isegi kui surnuna,
et elada.
- anonüümne
I
Siis me tulime läbi lumekõrbe,
valge valguse suunas,
vampiiride, libahuntide lõikehaavad,
nendest voolav vedelik,
nagu veri, veelgi rohkem,
nagu kodu sinuga,
usaldan seda karmi teadmust,
kuidas piin ja piitsajuhus,
need hinge on nüpeldand,
nüüd alanud on lopsakas puhke-tunne,
ajanud meid kulla-unne,
samas nii ärkvel,
kas teadsite, kui magate,
uni näeb Teid ja teie saladusi,
ta vitsutab suure rootsi laua pealt,
kosmiline omasoodu,
keerab rulli, pistab põske,
käega peletab Jupiter-kärbse,
Tema käes on piiritu au ja teadmise vägi,
ühendu Temaga,
see sina kes on meie,
nagu Mina, veidi teisiti,
veidrad karkudega sajajalgsed,
kombitsalised ja muidu-naljad,
kasvava roheluse esmane piir,
oaas mis teadvuse kõrbes,
ehk teadvus ise, selle kese,
seal on valge mõis, nagu pärl,
ilma püüdjata,
tema koridorides voogab puhas,
puhas ja puutumata õhk,
ei ükski lind pole siin magand,
küll paabulind kuid mitte hoori,
ma tõstsin sulle tooli,
kohe saab hommikust süüa,
malmpotid ja pannid,
marmorist köök, selle aksessuaarid,
viljapuud koduaias,
minu vana isa tundmas rahu,
minagi selle vaate ees, pisar silmi,
kas sa rohelist tunned,
nii mürk kuid mureta,
suurelehelised toas, sellest väljas,
nagu mõisaga mets üheks on saand,
sinugi sinised silmad, hallid veidi,
valguse eripära, selle võit,
leidsin kasvamas minu roheliste sekka,
vaatamas oma loojat,
seda puhast, nii puhast hinge.
II
Kasvatasime lõuga, nina, kõrvu,
sõrmed leotasime jumalate vees,
inglitelt me saime puutekoha,
sshhh, kas kuuled, kuidas puhub kõrbetuul,
see puhub naljata, see puhub lasteta,
küll aiaauk ta välja sikutab,
isadel on alati karmi puhtuse mõõgad,
nende isadus on lubadus,
küll kasvatab hea juhus selle,
kes otsustand on eksida,
hinge-paja-kindad,
nüüd tõstan sulle omletti,
pannkooke sekka,
talli minek jääb hilja peale,
sealt leiad Meduseldi kujundeid
puit mis laulu ei laula,
kuid kindlaid hoiab hoolega,
vaatab valget linna suure kurva tulega,
kaunim kui üksinduse järsk lõpp,
nad teadsid sind kanda,
printsessi kes tulnud tulena,
valge ratsu kappab su kaugele,
lähemal kui viljad, nende sadamad.
III
Mõni vigur jäägu magajate tuppa,
need kes puhanud on öödest,
kahekesi saunas saab leotada,
kõik mis vana, saanud uue kuue,
lehised raputavad päid,
ikka rohelised, ikka lopsakad,
me pidime õppima enne häält tegema,
kui rääkima,
oratoorium sinu ees,
kõnekunsti kuld,
uinu mu lepalind,
sinu maakera-silmad,
veed milles loksuda,
nabanööri lõikab amm.
IV
Nende rüppe keda tavaline silm ei näe,
nad tulid valgete ööde salapärast,
kaste kattis niidetud muru,
värvilised roosid paitasid teineteist,
üks india tüdruk tantsib hommikuid,
keegi kandis hoolt ka kivide eest,
külmad sõrmed igavikku otsimas,
parim alles ees,
nüüd tulgu Võidutulega,
mul metsas kasvab sõnajalgu,
mõisas õisi ka.
V
Viies on peatumise lõpp,
et tuleks hoolega see mis kingitav,
et kanda jaksaks elupuu,
mu asemele tuleks me.
No comments:
Post a Comment