nad pildusid la fayetasid,
sa küsid ‘kuidas’, nagu mõni loru,
kes usub ainult loogika võidukäiku,
sinu maagia on pimik punase valgusega,
sinistes vedelikes pildid (aegade tuline mälu),
kohe-kohe kustumas,
enne kui võidu metsik hoovus,
see sinust üle sõidab,
nagu karmide tuhude lõpp-mäng,
enne kui peanupuke paistab,
…, enne kui kostab kisa,
enne kui su elu sünnib,
enne kui sinust saanud ‘isa’,
loe seda uuesti,
loe seda mõnuga,
kui kogu vältimiste hiis,
ohvri-nutud nutetud,
nüüd nalja ainult nabani,
‘ei’, siingi keera peale,
ütle mida ütled ja ütle seda julgelt,
sest kui ütled julgelt, oled ütelnud hästi,
ja vaata vana põlemas,
kuidas sünnib uus,
sedasi saab kõnnumaast,
saab ‘roheliste päevade Paradiis’,
helgemad kui kunaviku mürgised ajad,
kaunimad kui lootuse viiruke piir,
selle tuleviku nägu,
mida kannavad endaga need…
kes on näinud end.
No comments:
Post a Comment