tema vallatu juus on kerinud endasse aeg-ruumi,
koos või eraldi - see on juba sinu avastada,
kui tuisku ennustada, siis alati käppadelt,
luuletaja omad on palju elu näind,
sinust teeme me paljude maali,
kes kaugele näeb, on roninud kõrgele,
sinu must pea ja tormised tunded,
kuidas hing sul kaigub kaheksajalgselt,
ja õhtud valguse käes,
pihad vastamisi, naeratus suul,
külluste kornukoopia kui Pegasuse sabakarv,
neid meil on mitu!
No comments:
Post a Comment