Paradiisile e. ἰδίωμα

(loomise tagajärg on mõistatus)

μου έφαγες τα αυτιά

sa räägid liiga palju

- Kreeka idioom

I

Nagu laps kes und ei saanud, me kõndisime,

Acheroni e. Emajõe veed nagu pruun aeg,

keel laiali, maona siuglemas, 

neelates kõik olnu: linnad, sillad, lodja.

Aga meie kõndisime, viskasime vaske lindudele,

nende tõvetud silmad kuukulgureina uurimas,

kust tuleb isandate hüüd, pilved olid taevas.

Siis sülitati südameid välja,

pisiksed rataste ja vedrudega imevidinad,

verised kaltsud üll, põksumas konnakooris,

me liikusime edasi kuni Jäneseraja alguseni.

Siin võeti relvad taskust ja anti ää,

lubaduste pühi-talv oli jätnud jälje,

haavu lakuti, siis mindi edasi…,

iga roju oma koju.

II

Põrgus polnud ootuste suppi!…,

Seal ei keeratud odaotsa lõpuni, veeti ihaluse silmi,

inglid olid seal tiivutud, siin aga sarvilised,

nende allik-silmad nutavad kristalli,

nad kadusid ohutu allee kaugusesse,

nooks and crannies…, Koningin Astridpark.

Mõne roheluse katame vahaga,

nagu pikali ja taha, kõigi draamade esiema,

antiikse tragöödia hõbedast maskid…,

kord kurb siis rõõmus, näed algab taas,

sama inimene, teine keha.

III

Kuigi paradiise meil mitu,

mitut pole hinge anda, neid kantud lapse moodi,

kes koolist koju toodi, valges siras,

kus mõisa hoovis ta kastaneid noolis.

Seda nimetatakse poeet-populismiks,

kui suure surma valetad elurõõmuks,

elu nagu vits ukse kohal, aidavõti kuldne,

viisud keldril, taas see mõnulev keigar,

nagu triibuliste pükstega Burlone.

Meie võitlus oli vaikimine.

IV

sellest saab meie suvi (chaosest),

pidi tulema nagu iga teine, vanker seljataga,

ämber käes, sitapühasid pidama,

Peetrusel kõik käed ja sõrmed kuldehteid täis,

nad tulid Paasapühadelt,

Egiptlane Egeuse ääres, vaatas kuldset ookeanit,

valetas selle siniseks, istus lastega kellel polnud keha,

pole midagi teha, 

Paradiis kord selline.

V

Nüüd aga võetakse meid ustel vastu,

kergitatakse kübaraid, ei saada aru,

pole kaste, pole triipe, pole pudeleid, ei tanu,

meie ohvrimeelsus asendunud on vaimuga,

ta näljase hundina veab lambukesi sohu,

muundab end iga päev meheks, ei alla vao,

siis laseb võlul puua kõik seeklid hõbetondiks.

Kui loom, siis elevandiks, 

see Paradiis - ta londiks.

VI

Aga armastust ei anu, ta kõnnib seal teisega,

Acheron e. Emajõgi nagu suure surma läte,

läinud üle käte, too need hinged koju,

kes-kuhu-mis-millega?

VII

Meie armastust ei mõõdeta.