S = k ln Ω

Meile olid ehitatud püramiidid,

suured ja kullased liivakivist lossid,

need trooniruumid kus kukkusime vaikusesse,

kus udarpõsksed usklikud põlvi hallendasid,

meie, kes me kristalsete kehade vankumatu õigus,

teadsime tuleviku hinda õiglasele,

kulinaarne teadvustus, et armastus tuleb vaikides,

nagu nälkjas voogab ta oma koja poole,

süda mis lööke on jätnud vahele,

meie teadsime ilmast, teadsime imedest,

meie olime need,

kes kukkunud tuliste keradena makro-kosmose avarustest, näod üll nagu ‘värskes veinis tallumine’,

punased pudelid millel pole silte,

su joobnud kuid selged silmad, nii õhtused,

lõhnamas metsikuse ja naadi järgi,

kes valinud teineteist mägede lauluga,

torm mida näinud meie esi-emad, isadki,

meie kes me oleme vanemateta,

kuhu saanud on kroonid ja vannete padu,

nõrkemas põlved ja udused hommikud,

need milles neelasin sind,

need mis neelanud olid meid,

see suur, nii suur see miski, mis süüa ei küsi,

…, kuid antakse, looduse vaimulik entroopia,

meie käsk on vabadus,

meile tõsteti sümboleid linadel,

nüüd vaid valemid õpikutes,

meile kanti ette kõike mis oli uus,

kui vana veel polnudki, meile,

kui lubatud oli tuleviku lahkust, intensivo,

sinu maise keha kaunid jalad,

minu lõõmav lakk, poeetiline vormel ‘lõvina’,

nüüd kanna meid kõrgem vägi,

siin kauniks saada võime…,

meie kes me armastanud teineteist.