kaunid ämblikjalgsed sigitised kudunud on võrke,
kuulad mu vahust merd, mu metsa naeru,
sina, kes ei väldi musta, ei valget,
ei taeva karva muunde-mängu,
kui päike lasti nööri mööda alla,
sina kes sa vaatad ja näed…,
kui valgeid purje sättimas on mere-meistrid,
ma vabatahtlikult upuksin su silmadesse,
sina, kui kuude palavikuline…, tundmuste palang,
õhtud mil hambaid värvind nuum,
tõid mind vormi oma kutsega, oma kutsena,
kui ema-looja kivihiid, kel oma nägu, oma laul,
kui loojangule vastu vaatad, veatu,
kel oma iha, oma tuum,
oma olemise ruum.
No comments:
Post a Comment