Tulevik

Päikese kuldne kuma su veatul palgel,

mõnest aiaaugust läbi lupsav kadakas

algus millel pole lõppu,

klaas õues laua peal, 

herilased ligi, liblikad lepapuul,

kristalne veetilk su huulel,

las ma limpsan ära…,

mõned viisud vanal keldril,

mustsõstrad on veel tulemas,

lauge tee viib käänates saunani,

sealt otse järve,

kus hommikul püütakse kala,

sul on kaunid käsivarred,

nii hoitud hing,

kuidas loodus ja sina,

te mängite klaaspärlimängu,

mina kui magister ludi,

kõik saab ükskord selgeks,

sinu kannatused olid ilu äratajad,

su vead olid tõe rüü,

su vari oli valguse peit,

nüüd algab igavikuline…,

kus looja saab looduks ja luua,

ja maasikad tulevad nii magusad,

ning et neid söövad lapsed,

keda meie vaatame imetlusega,

kusagil kukub kägu,

minu isa kes ta vaatab pilvi,

naeratab vanaisa tundmust,

seal puudutab ta kätt üks viljakene,

puudel tantsivad lehtede rüüd,

naer on kõigi kõrvus,

aed mis laulab Maa ürgset laulu,

see sosistab mu tulevikku,

me vallatleme vabadusi,

õhk kui laetud energiast,

puhtast loomest ja lapsemeelest,

kuidas ma hoian su pihta,

kui jahe jutt meid sulatanud kokku,

allikas mille kaldal kord kohtume.