I
mida ilusat teevad need käed?…,
ta kustumatu veetlus, ihade tore roosipõld,
kõik vaikuses õõtsuvad viljad, astlad ne astjad,
ta tulnud on tugeva tormiga,
karmid kalamehe püksid jalas,
õnged-ridvad üle meriste õlgade,
ta jätnud mind ‘meestehoidu’…,
ma pole kannatlikku tõugu,
näris mind kalli pilguga,
mu kallim,
nüüd olen vaseta,
kõik ‘üks’ on
ja kuld.
II
Seitse miglia nagu vanasti, nüüd tuhat sammu,
hingele see kauge Rooma õigus,
meil vandeid antud kuningatele,
jumalatele, jumalannadele,
nende ikoonid on puhtast…,
lapsenutust,
me ei vali saari, ei sääri,
need senini mind kummitava,
me valime õhtuid, nende faasi,
higiste pihkude seksikus,
sa oled mesilasvaha,
ma karmilt küünal.
III
Tasane hingamine,
su süda laulab jänesena,
kuidas küll muutuda puhta valguse…,
puude vahel peatumas on aeg,
vaatab kuidas neelasime teineteise…,
essentsi mis puhtam kui valgus,
nüüd on lõpp, nüüd on algus.
IV
Neljas on sinu sest viies on troon,
pikkade jalgadega koerad tammuvad,
neil pole midagi targemat teha,
nagu meiegi, on nad costoso,
sinu tubli pilk on mind muutnud,
nende silmade kaevu ma tunnen,
maitsesime tarkade õhtuid,
kuidas Universum meid harjab.
V
Viies nagu lubatud,
istub lopsakate mägede rinnal,
kõhud sissepoole,
kuused, nuludki vahvust täis,
seal kiiskab su valgete purjedega laev,
hing mis omasoodu,
otsinud mind üles.
No comments:
Post a Comment