kuidas närinud on teadvuse hiir läbi sinu,
läbi su olemise sameti,
kuidas küll vangutasid inglid pead,
ehmatava rõõmu päris-hetk…,
sinu hing kui viljuvad tulukesed,
me nägime maiste paadimeeste kaugeid silmi,
nende silmade valgeid,
kui kuuma usu vankumatu valjus,
see vali vaikus,
kummis mere tilast-tiline õrnus,
sügav nagu mõne naise silmad…,
enne, jah, enne kui pöörab oma keelega,
pöörab minu oma,
siis siin kus istunud on sadamate kuningad,
laenatud kroonide ja piduste nägudega,
Hesse Stepihunt pähe kulunud…,
Nõnda kõneles Zarathustra kui piibel,
aga vot sealt edasi,
kus tulevik meid kõutsidena haarab,
näeme alles uusi alguseid,
ning neid kellele nimesid andma peame meie.
No comments:
Post a Comment