“Surmad ja sisenemised”
- Dylan Thomas
I
Kuhu küll kõik kaunid jäid?…,
õunad vitriinidel, pärlid rippumas okstel,
ohakad kui muidumaiad, näod õieli,
nende, kes öid vihkasid, särisevad sõnad,
tulnud krantsidena kuudist, sealt kõrge mäe tipust,
valged lumemütsid taeva-ankrutena,
nähtamatud ahelad ulatumas kosmose kõledasse kotta,
siit algavad pärlmutterõhtud,
sametised liivad eksootilistes puhkepaikades,
mürgised kalad värviliste korallide vahel,
vabadus kui tunnetatud paratamatus,
millegi kauni ja purunenud - parandamatus.
II
Aga üksikut koera sa ei pure,
tema raudne saba ja ahar koon on lubaduste tooni,
keel pidi ravima tuhandet haava,
aga mitte enda omi.
III
Lühidalt sööb üks ‘sõber’ supi,
teine prae, kolmas magustoidu,
neljas neab sind tuhat-selga,
selle väits on vereta.
IV
Kuidas jalutuna üle Kaarsilla minna?…,
ta mõtles vinguda, siis mõtles ümber,
toonitas oma valud ja astus, reispass kõhus loksumas,
üle sotsiaalsete normide ja piiride,
alguses teda vihati,
siis kardeti,
nüüd austati,
tema oli Naine, suure algustähega.
V
Idast tulnud anti-seemned, need tapsid mulla,
päike sõi vabadust ja tuul oli mehe moodi,
igasse suunda ja igast suunast.
VII
Luuletaja Adunis ja tema nimekaimust deemon,
need lapsemeelsed kavalpead võrgutasid noori,
nad olid valede vaimude laul ühel õhtul õues,
kui sa mind inspireerisid oma üleaisalöögiga,
otse munadesse, nagu kohane,
lubamise määr, keeled pillapalla,
suuseksist villis,
kaduvik nagu kurb kilpkonn ilma kilbita,
lihtsalt sisalik, istus üksinduse rõõmus,
tema vaikus oli valjem kui…,
su süda.
No comments:
Post a Comment