nagu kauge õue daam,
su jalad mis tõusnud Jacki oavartena,
su silmad neelamas tuhandet kaevu,
milline lumm ja luksus on elada su kõrval,
päike kinkinud on kõik aiad ja roosid,
piknikulised veini ja saiadega,
kohvid artistlike pilkude ees,
näotud kuid uute maskidega,
vanade sümpoosionite kombetalitus,
taevarinnak oli horisondil murdmas puid,
leelotava hinge tilist segadus saanud lõpuks rahu,
su kleidiäär naitunud oli maapinnaga,
roheline ja virk nagu värske tordi glasuur,
me ampsamas olime kohe üht tundevilja,
veel pole hilja, pole olnudki,
et kõikide kuumade suudluste sekka,
kosta paar hõiget,
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab…
No comments:
Post a Comment