ὀβολός

liigu sajajalgse iluga,

sära milleeniume raksatava haamri alt,

korda, et kõigutada Universumi kannalt,

vaata kuidas tantsivad liblikad ja mesilased,

kuu mis kuhugi on saand,

tal pole valgusest aimugi - kes ütles…,

et nöör mis sidund paadimeest,

see oboolina raskus,

aga raske on kergeks saada, ta ütles,

nüüd tuisku ja tormi ja külmetavat kunstnikku,

kahvel põrandal, laudlinal küünlavaha,

nende armastajate sõjahüüd,

kes hommikuti musta leiba lõikavad,

Tallinna kilu, laste kilked kui konservi avatakse,

puudutuste paljusus, külg küllale liiga ei tee,

me oleme tulevik, selle Maailm maalimata

nüüd sinuga koos me läheme,

aeg kõigest krantsina kõrval, silmad pahupidi,

juured mis sügaval ja kosmos kohisemas kõrvus,

Ground control to Major Tom,

ütlemata rõõmsa ilme mitmik-mask,

maagina kaevandatud tõelisus,

kusagil südame ja meele vahel me kohtume,

osta lilled enne tema ette astumist, ma mõtlesin,

talle meeldivad ilusad…,

kurva kuju roheline rüütel, ma olen valmis nüüd…, 

pea siis maha!…, aga sina toitma pead lohet,

tema seitset pead ja keigarist keha,

kui näeb näitsikut, ta kohe nahka paneb,

laps kelle meelest toob jõuluvana ema koju,

kui tulevik mis lootjate manu,

nad sättind kallimale pähe tanu…,

seda riimi tunnen nagu viite oma sõrme,

…, saekaatrimeestele, kui kodu mida hüüda omaks,

seal metsa ääres, lubivalge ja sooja hingega,

katuse kohal patseerimas linnud,

sugu tundmata, naeratus nähtamatul ilmel,

varsti on liiga kohe,

kuid palun ole kohe, 

varsti on liiga hilja.