nüüd peegeldumas paberist kuudel,
kui köhatasin, lilled lõhnasid,
mu veatus on selgem kui põhjavesi,
loomalik rahulolu kinkinud samme,
kehade valges me lendleme,
nagu õietolm mis laulnud hääleta,
nad tulnud on kaugetelt tähtedelt,
siis põlvedel me joonistused,
meid loonud olid nähtamatud käed.
No comments:
Post a Comment