Kuldorg

Roheliste päevade algus,

kui kuldne sõõm jumalikku valgust,

me neelatanud jahedamat mõõka,

aastate allikail puhta südamega,

kui puudutus mis kutsund huike,

ohke, jah, teise hääle mis vaikusest,

me suudel oli sulgkerget talve,

su suudlus aitaks,

silmad mis vaadanud kajakate lendu,

juus mis tantsinud nõidumise tantsu,

mind raband mõistukõnetus,

su krüptiline selgus,

nüüd aita paista,

kui sirutan ma tiibu,

ning kannan meid…

Kuldorgu.