vahuses meenes lopsakas rohelus,
mu süda oli avatud tuultele,
neis sosinad mis sinu suust,
kuidas hõljusin ma maailma kohal,
paelu polnud, polnud riideidki,
polnud tarviski,
pilveribad silitasid mu keha,
nagu keel mis tundmas hetki,
nüüd astun sinu suunas,
et alustada tulevikuna
neid tundmatuid radu,
tundmatuid retki
ja kõik on ilus,
avar, valge.
No comments:
Post a Comment