(siis Puhastustuli, võibolla Paradiis)
“Have you ever been called home by the clear ringing of silver trumpets?”
“Kas sind on kunagi koju kutsutud hõbejaste trompetite selge kõlaga?”
- Boromir
I
Kusagil, kus päike ei paista,
ei kasva ükski lill, ei õis,
rohu kobrutav rohelus on tuhm,
nagu vana hundi nahk, see lebab surnult,
mõni mõistus on ehk loonud selle paiga,
kui tuleviku valgus siis ammu unund,
siin jalutavad varjud käest kinni,
peavad piknikuid,
rõõmu vanad varemed istuvad kuninglikult,
istuvad marmor-mäe lagunenud kroonina,
nägijate kivid on musta häält täis,
sealsed sosinad leotavad inim-lapsi,
kuidas hüüda seda kes siit on pääsend,
ta vist on jahupea, kõik mõtted on kaotand,
nagu vihmane hommik ja udune lõuna,
õhtu mil peremees Juudaski koju tuld,
anna tuld…, naise andsid, anna nüüd tuld ka,
nad kõik visati mõisa õue peksuks,
mõni sai kuuli ka,
hiljem joodi väravate ees mõdu,
kilter, kubjas, aidamees -
need on põrgus kõige ees.
II
Süvenevate tundmuste rajus,
oli seegi spiraal rohkem ring kui spiraal,
kodud lükatud üksteise otsa,
nad piilusid akendest,nende kõhud olid paljad,
nagu nabadega Atlased, nad laulsid, hääletult siiski,
kaladena suid maigutamas, vanad kalad,
kõhud taeva poole, käed nagu veski-tiivad,
Sancho Panza oleks uhke, neis oli seda,
raasu kaupa jagatud, pead nagu pliiatsid,
kollased ja nürid, nad raiusid liha,
suud mürgist lehka täis, hambad kõik puru,
rõõm oli siin nagu lapse hääle kaja,
pärast õnnetust mis hinge kordades on rebind,
siin neil olid altarid aga küünlaid ei tunne,
õhtuid veetsid nad kastide ees ja kastide sees,
nad surid ja sündisid kastides,
omi suudlusi nad vahetasid kastides,
märjad ja igatsusi täis.
III
Need kes reisisid, arvasid omi varje koju jätvat,
need lohisesid kellukestena kaasa,
lennu-kastid tilisesid üle katuste,
kui krantsid ulgusid, kuud ja muidumaiad -
need tulid kivide alt ja urgaste seest,
külmad huuled surutud toruks,
Volbri-eide suudluski toob lapse koju,
mida pole siin? - KODU…,
kui sündsusele kaasaks, siis teine sünnis,
nende kirgastunud silmad on hinnanguid täis,
silmaalused nagu rotikoopad, rotid pandud nahka,
Vilepillimees on külas käind, vikat õlul,
ta oli karismaatiline suure-munni-kandja,
õhtud ta veetis paksude jäsemete seltsis,
käed nagu jalad, jalad nagu talad,
Ahasveerus pika unega, nagu vanasti,
seal Kolgatal, kui peast jooksis verd,
oli kuum, oli külm, oli väsimust.
IV
Surm nägi välja nagu vana punane,
delegeeris vahtu ooperitoas, poliitikute panipaik,
ta võttis pisikesi sõrmi taskust, orkester valmis,
ja tegi nendega kummarduse,
opioide neelav vanamees, tegelt noor mees,
Karlsson parimais aastais, lugend ja tõlgendand
Vendi Karamazoveid liiga õndsa süvenemisega,
suhtus Põrgu elegantsi suurustava hoiakuga,
mitme hinge kandjad, skisofreenilised silmad pärani,
kuulasid skelettide koori ja roostes instrumente,
tuubast lendas välja koisid,
purskkaev koridoris undas metalselt,
Black Sabbath mängis keelteta,
keeled kõik likku pandud,
pikad ja nahksed püksid liibusid üle väsimuse,
kilpkonnadena liikus aeg siin, hetk hetke haaval,
nagu Universumi vanal haaval,
veri kõik kuivand.
V
Siit me siis tulime nagu piparkoogimehed,
hinged löödud muistsete pühadena kokku,
need plastikust ja plaatinast hinged,
robotlikud undamised jäetud seljataha,
kõigi nende õlinäppudega, udarvarte marjapalus,
viinased mälestused, rummised, õllesed,
liköörised, kustunud ja toksilised,
üksinduste kuritarvitamine, et mitte luua,
Jummala eest - et mitte luua,
sellel võeti seasabast kinni ja tiriti ja torgiti,
nõnda ära veeti ja kohtusüsteemi,
sa oled nii totter, nii veider, nii teistmoodi,
miks sina ei laula surma-oodi,
miks sina suudad naerda,
miks sina särad.
VI
Kusagil oli vist armastuse saar, nagu Lesbos,
nemad kirjutasid kauneid luuletusi,
kuid hing oli musta öö sarna,
see kaisutas kaheksajalgselt,
kutsus malet mängima, siin möirgas Anti-lõvi,
lakk nagu pulstunud rasta pats,
kirbud ja täid kogunenud pillerkaareks,
homseks lubati vikerkaari,
kaduvik oli veel viimast nädalat -
ainult nädal veel, siis saab koju!
Paradiso e. VII
(on sinu sest peas on tal valjad)
Unista aga!