Tuesday, May 28, 2024

Pimedate ööde salapärast

I

Saladused mis kõlkunud jalgupidi 
mu südame kõlakambrites,

kui tuline jutt, see miski,
mis lahkunud mu seest,

nüüd ehitan ma elamist,
näed seda maailma, kuhu tuua teisi,

kes on need julged?…,
kes on need varmad?…,

kui suure sula lõpuks näilikkus,
kutse taevaste udarate poole,

tilgutamas emakese mesist piima,
nüüd vanku, ära peatu,

hävita kõik lõksud, kõik vangikongid,
su meel on tahmane ori,

selline olla uus mentaal,
kraapa liivale nimetähti,

muunda olnut, (tule kaasa…,!)
su sõbrad on nähtamatud mängukannid,

sina saad teisiti, saad rohkemat,
kuidas metsadesse puud saavad koju tulla?…,

ma tean, et luksus on au asi,
valik on ooper, ooperimaja, 

valik on trooniruum, troon,
ma tean jumalaid, nende võlu.



II

Igal hommikul suren kohviga ma mitut surma,
et lõunaks äratada olnu,

needused pole kunagi tõelised,
nüüd siis tean, ma ise ilu tegija,

ja kui ärkan neist surmadest,
ärkan uuele elule,

tulevikule mis mahlane,
voolan erutusest saapasäärde,

kui kastemärjad heinakuhjad jaanihommikul,
ma tulen tuisu ja tormi riigist,

varjudel seal on koda,
ma tulen taamal inglikoor,

mitte ainult valged ja valgust täis,
vaid tumedad ja kõhetud,

kõikjale näeb taeva silm,
nii aruta kui maagia,

nüüd on tulnud tasumise tundi,
mis enam meil siin varjata.


Sunday, May 26, 2024

Minu pariislane

Marsi väljaku pühadust sa oled rikkunud,
nagu kauge õue daam, 

su jalad mis tõusnud Jacki oavartena,
su silmad neelamas tuhandet kaevu,

milline lumm ja luksus on elada su kõrval,
päike kinkinud on kõik aiad ja roosid,

piknikulised veini ja saiadega,
kohvid artistlike pilkude ees,

näotud kuid uute maskidega,
vanade sümpoosionite kombetalitus,

taevarinnak oli horisondil murdmas puid,
leelotava hinge tilist segadus saanud lõpuks rahu,

su kleidiäär naitunud oli maapinnaga,
roheline ja virk nagu värske tordi glasuur,

me ampsamas olime kohe üht tundevilja,
veel pole hilja, pole olnudki,

et kõikide kuumade suudluste sekka,
kosta paar hõiget,

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab…

Meie majakad on süttinud

kui kaunite südamete salu,
nad pildusid la fayetasid

sa küsid ‘kuidas’, nagu mõni loru,
kes usub ainult loogika võidukäiku,

sinu maagia on pimik punase valgusega,
sinistes vedelikes pildid (aegade tuline mälu),

kohe-kohe kustumas,
enne kui võidu metsik hoovus,

see sinust üle sõidab,
nagu karmide tuhude lõpp-mäng,

enne kui peanupuke paistab,
…, enne kui kostab kisa,

enne kui su elu sünnib,
enne kui sinust saanud ‘isa’,

loe seda uuesti,
loe seda mõnuga,

kui kogu vältimiste hiis,
ohvri-nutud nutetud, 

nüüd nalja ainult nabani,
‘ei’, siingi keera peale, 

ütle mida ütled ja ütle seda julgelt,
sest kui ütled julgelt, oled ütelnud hästi,

ja vaata vana põlemas,
kuidas sünnib uus,

sedasi saab kõnnumaast,
saab ‘roheliste päevade Paradiis’,

helgemad kui kunaviku mürgised ajad,
kaunimad kui lootuse viiruke piir,

selle tuleviku nägu,
mida kannavad endaga need…

kes on näinud end.

Esimese suve vihm

Ma kuulsin äikeses su häält,
nagu lutt mis nutvat last on rahustanud,
ma tundsin usaldust,

kõditasin teadvuse vallatusis su figuuri,
su veatut nägu, su pärl-valgeid hambaid,
su kirsi-punes huuli,

niisutatud külavaheteed ja asfaldi hais,
kõigil sirelitel õitseaeg,
nägin mesilaste tantsus sind,

sa tulid mulle vastu,
kui joobnu pudeliga, rõõm nii ehe,
tulid perekonnana, imiku naerus,

kellegi lapsena lehvitamas mulle autost,
vihmatilkadena langemas paradiisi okstelt,
nende ingli-lehtedelt,

südamlikud kujud Toomemäel, botaanikaaias,
kõikjal on sind ja sinu ilu,

ma tundsin end taas lapsena,
kui võimalik on kõiksus,
sinu jahedad sõrmed mu peos,

kui istusime jalad vastamisi,
siidised sukad nagu hinged hingamas vabalt,
kõik vaid hetk,

hetk ja veelkord sina.

Saturday, May 25, 2024

Su päike tõuseb

Vana ja väsinud, valetad, noor ja uljas,
nagu Doktor Živago,

“…, et kutsuda kõiki asju nende õige nimega.”
kollased võilille ja viljapõllud,
ragistatud poolused, kelle poolused?,

nad saaginud on oksa millel istusid,
Hindenburgi jäljed, 

salajaste õunapuude varjamatu aed,
kus aeg polnud probleemiks,
tema lapsed polnudki tema omad,

nad toodi võõraste tähtede võõrastest kodadest,
kroonitud võltsi vandega - ‘igavikku’ päästa,
nüüd päästa end,

Absolemina näitad sa enda tõelist palet,
roosidel pikutav tõuk, kes kohe, kohe koorub,
just koorundki…, sinine liblikas,

“…, aga miks sinine?” - see on alati sinine,
nüüd valla sõrmed, 

kaunite lindude aeg on tulnud,
kaunis leek mis nilpsab mu varbaid,
sa õrn lepatriinu,

su päike tõuseb.

Friday, May 24, 2024

S = k ln Ω

Meile olid ehitatud püramiidid,
suured ja kullased liivakivist lossid,
need trooniruumid kus kukkusime vaikusesse,
kus udarpõsksed usklikud põlvi hallendasid,
meie, kes me kristalsete kehade vankumatu õigus,
teadsime tuleviku hinda õiglasele,
kulinaarne teadvustus, et armastus tuleb vaikides,
nagu nälkjas voogab ta oma koja poole,
süda mis lööke on jätnud vahele,
meie teadsime ilmast, teadsime imedest,
meie olime need,

kes kukkunud tuliste keradena makro-kosmose avarustest, näod üll nagu ‘värskes veinis tallumine’,
punased pudelid millel pole silte,
su joobnud kuid selged silmad, nii õhtused,
lõhnamas metsikuse ja naadi järgi,
kes valinud teineteist mägede lauluga,
torm mida näinud meie esi-emad, isadki,
meie kes me oleme vanemateta,

kuhu saanud on kroonid ja vannete padu,
nõrkemas põlved ja udused hommikud,
need milles neelasin sind,
need mis neelanud olid meid,
see suur, nii suur see miski, mis süüa ei küsi,
…, kuid antakse, looduse vaimulik entroopia,
meie käsk on vabadus,

meile tõsteti sümboleid linadel,
nüüd vaid valemid õpikutes,
meile kanti ette kõike mis oli uus,
kui vana veel polnudki, meile,

kui lubatud oli tuleviku lahkust, intensivo,
sinu maise keha kaunid jalad,
minu lõõmav lakk, poeetiline vormel ‘lõvina’,
nüüd kanna meid kõrgem vägi,
siin kauniks saada võime…,

meie kes me armastanud teineteist.

Thursday, May 23, 2024

Sina kes sa kuldad nähtamatuid niite

Sina, kes sa kuldad nähtamatuid niite,
kaunid ämblikjalgsed sigitised kudunud on võrke,
kuulad mu vahust merd, mu metsa naeru,

sina, kes ei väldi musta, ei valget,
ei taeva karva muunde-mängu, 
kui päike lasti nööri mööda alla,

sina kes sa vaatad ja näed…,
kui valgeid purje sättimas on mere-meistrid,
ma vabatahtlikult upuksin su silmadesse,

sina, kui kuude palavikuline…, tundmuste palang,
õhtud mil hambaid värvind nuum,
tõid mind vormi oma kutsega, oma kutsena,

kui ema-looja kivihiid, kel oma nägu, oma laul,
kui loojangule vastu vaatad, veatu,
kel oma iha, oma tuum,

oma olemise ruum.

Minu taeval on jalad

I

Jah käedki on tal,
mida ilusat teevad need käed?…,

ta kustumatu veetlus, ihade tore roosipõld,
kõik vaikuses õõtsuvad viljad, astlad ne astjad,

ta tulnud on tugeva tormiga,
karmid kalamehe püksid jalas,
õnged-ridvad üle meriste õlgade,

ta jätnud mind ‘meestehoidu’…,
ma pole kannatlikku tõugu,
näris mind kalli pilguga,

mu kallim,
nüüd olen vaseta,
kõik ‘üks’ on 
ja kuld.



II

Seitse miglia nagu vanasti, nüüd tuhat sammu,
hingele see kauge Rooma õigus,
meil vandeid antud kuningatele,
jumalatele, jumalannadele,
nende ikoonid on puhtast…,
lapsenutust,

me ei vali saari, ei sääri,
need senini mind kummitava,

me valime õhtuid, nende faasi,
higiste pihkude seksikus,

sa oled mesilasvaha,
ma karmilt küünal.



III

Tasane hingamine, 
su süda laulab jänesena,

kuidas küll muutuda puhta valguse…,
puude vahel peatumas on aeg,

vaatab kuidas neelasime teineteise…,
essentsi mis puhtam kui valgus,

nüüd on lõpp, nüüd on algus.



IV

Neljas on sinu sest viies on troon,
pikkade jalgadega koerad tammuvad,

neil pole midagi targemat teha,
nagu meiegi, on nad costoso,

sinu tubli pilk on mind muutnud,
nende silmade kaevu ma tunnen,

maitsesime tarkade õhtuid,
kuidas Universum meid harjab.



V

Viies nagu lubatud,
istub lopsakate mägede rinnal,

kõhud sissepoole, 
kuused, nuludki vahvust täis,

seal kiiskab su valgete purjedega laev,
hing mis omasoodu, 

otsinud mind üles.



Tuesday, May 21, 2024

Jumalatel kaaslasteks on jumalad

Oksad libisesid mahlaka rohelusega,
nagu emerald-tekk katmas katuseid,

koledad pilved vaatasid süngete lõustadega,
täna neist asja ei saanudki,

meil oli silmi vaid teineteise jaoks,
kuhu vaadanud on Universum,

roosakad kogud su iiristel,
sukeldumas taeva-musta-auku,

nagu valged kriidi-sõrmed küünistamas,
enne kui vajunud väljapoole kontrolli,

nüüd oled sa ‘meie’,
maskiball kus kuldsed ja hõbejased,

ee-oo, erogeenne elustiil,
mõni nimetab hedonismiks,

sa palgele ei pane miskit,
minagi olen maskita,

kuhu vaadanud on Universum,
ta näinud sind ja sinu silmi,

nüüd peab välja mängima,
et jumalatel kaaslasteks on jumalad.

Monday, May 20, 2024

Südamete laul

Et ma tuleks vaprana,
isegi kui surnuna,

et elada.

- anonüümne


I

Siis me tulime läbi lumekõrbe, 
valge valguse suunas,
vampiiride, libahuntide lõikehaavad,
nendest voolav vedelik,
nagu veri, veelgi rohkem,
nagu kodu sinuga,

usaldan seda karmi teadmust,
kuidas piin ja piitsajuhus,
need hinge on nüpeldand,
nüüd alanud on lopsakas puhke-tunne,
ajanud meid kulla-unne,
samas nii ärkvel,

kas teadsite, kui magate,
uni näeb Teid ja teie saladusi,
ta vitsutab suure rootsi laua pealt,
kosmiline omasoodu,
keerab rulli, pistab põske,
käega peletab Jupiter-kärbse,

Tema käes on piiritu au ja teadmise vägi,
ühendu Temaga,
see sina kes on meie,
nagu Mina, veidi teisiti,

veidrad karkudega sajajalgsed,
kombitsalised ja muidu-naljad,
kasvava roheluse esmane piir,
oaas mis teadvuse kõrbes,
ehk teadvus ise, selle kese,

seal on valge mõis, nagu pärl,
ilma püüdjata, 
tema koridorides voogab puhas,
puhas ja puutumata õhk,

ei ükski lind pole siin magand,
küll paabulind kuid mitte hoori,
ma tõstsin sulle tooli,
kohe saab hommikust süüa,
malmpotid ja pannid,
marmorist köök, selle aksessuaarid,
viljapuud koduaias,

minu vana isa tundmas rahu,
minagi selle vaate ees, pisar silmi,
kas sa rohelist tunned,
nii mürk kuid mureta,
suurelehelised toas, sellest väljas,
nagu mõisaga mets üheks on saand,

sinugi sinised silmad, hallid veidi,
valguse eripära, selle võit,
leidsin kasvamas minu roheliste sekka,
vaatamas oma loojat,
seda puhast, nii puhast hinge.



II

Kasvatasime lõuga, nina, kõrvu,
sõrmed leotasime jumalate vees,

inglitelt me saime puutekoha,
sshhh, kas kuuled, kuidas puhub kõrbetuul,
see puhub naljata, see puhub lasteta,

küll aiaauk ta välja sikutab,
isadel on alati karmi puhtuse mõõgad,
nende isadus on lubadus,

küll kasvatab hea juhus selle,
kes otsustand on eksida,
hinge-paja-kindad,
nüüd tõstan sulle omletti,
pannkooke sekka,

talli minek jääb hilja peale,
sealt leiad Meduseldi kujundeid
puit mis laulu ei laula,
kuid kindlaid hoiab hoolega,

vaatab valget linna suure kurva tulega,
kaunim kui üksinduse järsk lõpp,
nad teadsid sind kanda,
printsessi kes tulnud tulena,

valge ratsu kappab su kaugele,
lähemal kui viljad, nende sadamad.



III

Mõni vigur jäägu magajate tuppa,
need kes puhanud on öödest,

kahekesi saunas saab leotada,
kõik mis vana, saanud uue kuue,
lehised raputavad päid,
ikka rohelised, ikka lopsakad,

me pidime õppima enne häält tegema,
kui rääkima,
oratoorium sinu ees,
kõnekunsti kuld,

uinu mu lepalind,
sinu maakera-silmad,
veed milles loksuda,

nabanööri lõikab amm.



IV

Nende rüppe keda tavaline silm ei näe,
nad tulid valgete ööde salapärast,

kaste kattis niidetud muru,
värvilised roosid paitasid teineteist,
üks india tüdruk tantsib hommikuid,

keegi kandis hoolt ka kivide eest,
külmad sõrmed igavikku otsimas,
parim alles ees,

nüüd tulgu Võidutulega,
mul metsas kasvab sõnajalgu,
mõisas õisi ka.



V

Viies on peatumise lõpp,
et tuleks hoolega see mis kingitav,

et kanda jaksaks elupuu,
mu asemele tuleks me.

Edasi tuli algus

Mahlased roosid, punased kui…,
kuude kaupa haudunud,
nüüd sündimas,

nad olid vaikuses,
riieteta nagu õhtu,
kõik müstikad,

kui kuri oli minevik,
kui tähtis tema soon,
allikas mis enam ei pumpa,

nad olid taevasse võetud,
neil oli selle hing,
edasi tuli valgus,

selge ja suvine,
valged linad tuules,
hääled nende vahel,

edasi tuli algus…

Vaikuse vali

“Deaths And Entrances”
“Surmad ja sisenemised”

- Dylan Thomas



I

Kuhu küll kõik kaunid jäid?…,
õunad vitriinidel, pärlid rippumas okstel,
ohakad kui muidumaiad, näod õieli,

nende, kes öid vihkasid, särisevad sõnad,
tulnud krantsidena kuudist, sealt kõrge mäe tipust,
valged lumemütsid taeva-ankrutena,
nähtamatud ahelad ulatumas kosmose kõledasse kotta,

siit algavad pärlmutterõhtud,
sametised liivad eksootilistes puhkepaikades,
mürgised kalad värviliste korallide vahel,
vabadus kui tunnetatud paratamatus,

millegi kauni ja purunenud - parandamatus.



II

Aga üksikut koera sa ei pure,
tema raudne saba ja ahar koon on lubaduste tooni,
keel pidi ravima tuhandet haava,

aga mitte enda omi.



III

Lühidalt sööb üks ‘sõber’ supi,
teine prae, kolmas magustoidu,
neljas neab sind tuhat-selga, 

selle väits on vereta.



IV

Kuidas jalutuna üle Kaarsilla minna?…,
ta mõtles vinguda, siis mõtles ümber,
toonitas oma valud ja astus, reispass kõhus loksumas,
üle sotsiaalsete normide ja piiride,

alguses teda vihati, 
siis kardeti,
nüüd austati,

tema oli Naine, suure algustähega.



V

Idast tulnud anti-seemned, need tapsid mulla,
päike sõi vabadust ja tuul oli mehe moodi,
igasse suunda ja igast suunast.



VII

Luuletaja Adunis ja tema nimekaimust deemon,
need lapsemeelsed kavalpead võrgutasid noori,

nad olid valede vaimude laul ühel õhtul õues,
kui sa mind inspireerisid oma üleaisalöögiga,

otse munadesse, nagu kohane,
lubamise määr, keeled pillapalla,
suuseksist villis,

kaduvik nagu kurb kilpkonn ilma kilbita,
lihtsalt sisalik, istus üksinduse rõõmus,
tema vaikus oli valjem kui…,

su süda.

Sunday, May 19, 2024

Paradiisile e. ἰδίωμα

(loomise tagajärg on mõistatus)

μου έφαγες τα αυτιά
sa räägid liiga palju

- Kreeka idioom


I

Nagu laps kes und ei saanud, me kõndisime,
Acheroni e. Emajõe veed nagu pruun aeg,
keel laiali, maona siuglemas, 
neelates kõik olnu: linnad, sillad, lodja.

Aga meie kõndisime, viskasime vaske lindudele,
nende tõvetud silmad kuukulgureina uurimas,
kust tuleb isandate hüüd, pilved olid taevas.

Siis sülitati südameid välja,
pisiksed rataste ja vedrudega imevidinad,
verised kaltsud üll, põksumas konnakooris,
me liikusime edasi kuni Jäneseraja alguseni.

Siin võeti relvad taskust ja anti ää,
lubaduste pühi-talv oli jätnud jälje,
haavu lakuti, siis mindi edasi…,

iga roju oma koju.


II

Põrgus polnud ootuste suppi!…,
Seal ei keeratud odaotsa lõpuni, veeti ihaluse silmi,
inglid olid seal tiivutud, siin aga sarvilised,
nende allik-silmad nutavad kristalli,
nad kadusid ohutu allee kaugusesse,
nooks and crannies…, Koningin Astridpark.

Mõne roheluse katame vahaga,
nagu pikali ja taha, kõigi draamade esiema,
antiikse tragöödia hõbedast maskid…,
kord kurb siis rõõmus, näed algab taas,
sama inimene, teine keha.


III

Kuigi paradiise meil mitu,
mitut pole hinge anda, neid kantud lapse moodi,
kes koolist koju toodi, valges siras,
kus mõisa hoovis ta kastaneid noolis.

Seda nimetatakse poeet-populismiks,
kui suure surma valetad elurõõmuks,
elu nagu vits ukse kohal, aidavõti kuldne,
viisud keldril, taas see mõnulev keigar,
nagu triibuliste pükstega Burlone.

Meie võitlus oli vaikimine.


IV

sellest saab meie suvi (chaosest),
pidi tulema nagu iga teine, vanker seljataga,
ämber käes, sitapühasid pidama,
Peetrusel kõik käed ja sõrmed kuldehteid täis,
nad tulid Paasapühadelt,

Egiptlane Egeuse ääres, vaatas kuldset ookeanit,
valetas selle siniseks, istus lastega kellel polnud keha,
pole midagi teha, 

Paradiis kord selline.


V

Nüüd aga võetakse meid ustel vastu,
kergitatakse kübaraid, ei saada aru,
pole kaste, pole triipe, pole pudeleid, ei tanu,
meie ohvrimeelsus asendunud on vaimuga,
ta näljase hundina veab lambukesi sohu,
muundab end iga päev meheks, ei alla vao,
siis laseb võlul puua kõik seeklid hõbetondiks.

Kui loom, siis elevandiks, 
see Paradiis - ta londiks.


VI

Aga armastust ei anu, ta kõnnib seal teisega,
Acheron e. Emajõgi nagu suure surma läte,
läinud üle käte, too need hinged koju,
kes-kuhu-mis-millega?


VII

Meie armastust ei mõõdeta.


Põrgu laulud

(siis Puhastustuli, võibolla Paradiis)


“Have you ever been called home by the clear ringing of silver trumpets?”

“Kas sind on kunagi koju kutsutud hõbejaste trompetite selge kõlaga?”

- Boromir



I

Kusagil, kus päike ei paista,
ei kasva ükski lill, ei õis,
rohu kobrutav rohelus on tuhm,
nagu vana hundi nahk, see lebab surnult,
mõni mõistus on ehk loonud selle paiga,
kui tuleviku valgus siis ammu unund,
siin jalutavad varjud käest kinni,
peavad piknikuid,
rõõmu vanad varemed istuvad kuninglikult,
istuvad marmor-mäe lagunenud kroonina,
nägijate kivid on musta häält täis,
sealsed sosinad leotavad inim-lapsi,
kuidas hüüda seda kes siit on pääsend,
ta vist on jahupea, kõik mõtted on kaotand,
nagu vihmane hommik ja udune lõuna,
õhtu mil peremees Juudaski koju tuld,
anna tuld…, naise andsid, anna nüüd tuld ka,
nad kõik visati mõisa õue peksuks,
mõni sai kuuli ka,
hiljem joodi väravate ees mõdu,
kilter, kubjas, aidamees - 
need on põrgus kõige ees.


II

Süvenevate tundmuste rajus,
oli seegi spiraal rohkem ring kui spiraal,
kodud lükatud üksteise otsa,
nad piilusid akendest,nende kõhud olid paljad,
nagu nabadega Atlased, nad laulsid, hääletult siiski, 
kaladena suid maigutamas, vanad kalad,
kõhud taeva poole, käed nagu veski-tiivad,
Sancho Panza oleks uhke, neis oli seda,
raasu kaupa jagatud, pead nagu pliiatsid,
kollased ja nürid, nad raiusid liha,
suud mürgist lehka täis, hambad kõik puru,
rõõm oli siin nagu lapse hääle kaja,
pärast õnnetust mis hinge kordades on rebind,
siin neil olid altarid aga küünlaid ei tunne,
õhtuid veetsid nad kastide ees ja kastide sees,
nad surid ja sündisid kastides,
omi suudlusi nad vahetasid kastides,
märjad ja igatsusi täis.


III

Need kes reisisid, arvasid omi varje koju jätvat,
need lohisesid kellukestena kaasa,
lennu-kastid tilisesid üle katuste,
kui krantsid ulgusid, kuud ja muidumaiad -
need tulid kivide alt ja urgaste seest,
külmad huuled surutud toruks,
Volbri-eide suudluski toob lapse koju,
mida pole siin? - KODU…,
kui sündsusele kaasaks, siis teine sünnis,
nende kirgastunud silmad on hinnanguid täis,
silmaalused nagu rotikoopad, rotid pandud nahka,
Vilepillimees on külas käind, vikat õlul,
ta oli karismaatiline suure-munni-kandja,
õhtud ta veetis paksude jäsemete seltsis,
käed nagu jalad, jalad nagu talad,
Ahasveerus pika unega, nagu vanasti,
seal Kolgatal, kui peast jooksis verd,
oli kuum, oli külm, oli väsimust.


IV

Surm nägi välja nagu vana punane,
delegeeris vahtu ooperitoas, poliitikute panipaik,
ta võttis pisikesi sõrmi taskust, orkester valmis,
ja tegi nendega kummarduse, 
opioide neelav vanamees, tegelt noor mees,
Karlsson parimais aastais, lugend ja tõlgendand
Vendi Karamazoveid liiga õndsa süvenemisega,
suhtus Põrgu elegantsi suurustava hoiakuga,
mitme hinge kandjad, skisofreenilised silmad pärani,
kuulasid skelettide koori ja roostes instrumente,
tuubast lendas välja koisid,
purskkaev koridoris undas metalselt,
Black Sabbath mängis keelteta,
keeled kõik likku pandud,
pikad ja nahksed püksid liibusid üle väsimuse,
kilpkonnadena liikus aeg siin, hetk hetke haaval,
nagu Universumi vanal haaval,
veri kõik kuivand.


V

Siit me siis tulime nagu piparkoogimehed,
hinged löödud muistsete pühadena kokku,
need plastikust ja plaatinast hinged,
robotlikud undamised jäetud seljataha,
kõigi nende õlinäppudega, udarvarte marjapalus,
viinased mälestused, rummised, õllesed,
liköörised, kustunud ja toksilised,
üksinduste kuritarvitamine, et mitte luua,
Jummala eest - et mitte luua,
sellel võeti seasabast kinni ja tiriti ja torgiti,
nõnda ära veeti ja kohtusüsteemi,
sa oled nii totter, nii veider, nii teistmoodi,
miks sina ei laula surma-oodi,
miks sina suudad naerda,
miks sina särad.


VI

Kusagil oli vist armastuse saar, nagu Lesbos,
nemad kirjutasid kauneid luuletusi,
kuid hing oli musta öö sarna,
see kaisutas kaheksajalgselt,
kutsus malet mängima, siin möirgas Anti-lõvi,
lakk nagu pulstunud rasta pats,
kirbud ja täid kogunenud pillerkaareks,
homseks lubati vikerkaari,
kaduvik oli veel viimast nädalat -
ainult nädal veel, siis saab koju!


Paradiso e. VII 
(on sinu sest peas on tal valjad)

Unista aga!


Saturday, May 18, 2024

Vahva muidu-looja ülevad seiklused

Meil, kes me tulime kõrve-kõrbe avarustest,
kuumus kitsendanud nägemist,
kuid tajud kui fitness-muskul,
teadsime, et looduse lopsakus
on alati kaasav,
et nähtamatute sõnadega ta näitab,
kus, mis ja kellega…,
ja näitab meie enese hinge lopsakust,
mahlane nagu tänulikkuse pühad,
nüüdsest iga päev,
päev nagu kaev kesk kevadet,
nelja ilmakaare sooned voolamas keskele
ja voolamas kokku,
kuidas tulime paljasjalgselt,
ülevad tundmused sõnajalgadena silitamas,
silitamas neid õrnemaid kehaosasid,
linnu-siitsid lauluna kõlamas,
talve mustav hallindus kadunud minevikku,
tasa hiiliv tundmus, 
et tulevik on siin ja praegu,
et on siin ja praegu
minu ja sinuna.

Aitäh Sulle!

Friday, May 17, 2024

Vaataja vali…!

Miks peaksid nägijad kartma vaadata?
Miks peaksid jutustajad kartma rääkida?
Miks peaksid vaikijad kartma vaikust?


Kui kole suretaja langenud on valguse tipust,
kui tema keep, pimedam kui turm, 
lahustunud põhjakihtide kõrbes, 
näotu ebakõla, varjude vari, 
ainult skelett mille roiete vahelt kasvab roos,
punasem kui mao keel,
tulisem kui maikuine armastus,

rüve tapuhõng kutsund raisakulle,
nende ilusad nokad, krõlli kõverikud,
nokkimas palakesi,

valgus ainult vaatab ja vaatab ja vaatab,
tema on osa mängust,
salajane kunst müstika tähe all,
iidne ja alp see särav kummitus,
tema kodu on kosmose pimedus,
langetõbise kramp kui sündind Universum,
unisem kui laps lõunaunest,
teadjam kui see nimeta miski,

see sinu nimi kui vaatan…,
see sinu hõng kui ootan ja enam ei oota,
see sinu kõnnumaa, vastikum kui ilu,

näed looduse lopsakat upsakust,
tema pidupäev on hetk,
hetk mis on igavene,

valgus ainult vaatab ja vaatab ja enam ei vaata,
kui oleme osa mängust,

kas vaaatad?
kas valid?

Hiljem sai kõik selgeks

Vahused maantee ääred, 
kust kaugelt võis tulla see lumm,
kuidas merena silitas ta kruusa,
silitas teeäärseid taimekesi,
kuidas kustes me vaatasime,
kollased õied pilgutasid silma,
kirik lõi komejanti,
kohe tuuakse sangria välja,
sellegi segan kokaga,
pisikese põrnika ja ühe maasturiga,
need 21. sajandi ratsud hirnatavad kapates,
postimaja ees on tumedad poisid,
noor nahk sitketel lihastel,
vaatan ja meenutan,
ei igatse enam neid aegu,
põlemise vänge aroom kui perenaine,
see kauge ajaloo artistlik kuma,
toob viirukid ja sigarid,
õhtu on paljutõotav,
kleidi äär libises õlult,
sinu rinna sira paljastus,
ma härjana lõin takka seal loomekeskuses,
see vallatu kube,
vanad varjud said veelgi vanemaks,
majade ääred kasvasid üle meie,
kohe oli saabumas ulm,
see võrgutas ja kasvatas ekstaasi,
meid polnud ja oli palju,
see oli suve käsk ja kutse,
ole ainult siin ja ole sinuga,
hiljem me magasime,
hiljem sai kõik selgeks.

Tuesday, May 14, 2024

Terve vaim

Ühel üksikul seiklejal on ninas su a(e)room,
tema vallatu juus on kerinud endasse aeg-ruumi,
koos või eraldi - see on juba sinu avastada,

kui tuisku ennustada, siis alati käppadelt,
luuletaja omad on palju elu näind,
sinust teeme me paljude maali,

kes kaugele näeb, on roninud kõrgele,
sinu must pea ja tormised tunded,
kuidas hing sul kaigub kaheksajalgselt,

ja õhtud valguse käes,
pihad vastamisi, naeratus suul,
külluste kornukoopia kui Pegasuse sabakarv,

neid meil on mitu!

Tuesday, May 7, 2024

Armastus ilusate asjade vastu

See armastus ilusate asjade vastu,
see tuleb puude sosinast,
kuidas laevanina vastu sadamat end hõõrub,
kuidas nagisevad vanad poid meres,
kui tuul on puhunud ümber su pesuresti,
tuli ahjus limpsimas kuldset puitu,
kuidas köster Tootsi nüpeldab teleris,
seda kindlasti rahvuspühade aegu,
köögis askeldamas liiga palju naisi,
kuidas sõrmed liiguvad aegamisi vasta nahka,
nahk kui pinges koeral,
see armastus ilusate asjade vastu,
kui lämbume kõik suitsusaunas,
kui lehmade udarad loksuvad, 
täis valget kulda,
kui politsei on võtnud maanteel joomari maha,
kui poliitikud saavad teenitud palga,
kui keegi molkus maksab karmavõla,
kõik kaunid kevaded ja nende lõhnad,
linnud peakohal, Tree Of Life ekraanil,
siis Knight Of Cups, edasi läheme ise,
kui näen sind seelikut selga ajamas,
nagu vispel mis magusast ainest puhtaks lakutud,
nagu sulavõi popcornil,
süda mis vahimehe rollist loobunud,
lõõgastumas eksootilise päikese käes,
käes naistejoogid, kõik ilusad ja värvilised,
see on see armastus ilusate asjade vastu,
kui puder tasa jahtub hommikusöögilaual,
keegi keerab ajalehte,
pildid ei liigu vaid kimavad,
kui su nimi kaigub mu huulilt,
kui tume lakk laineid nihutab piirilt,
kui su silmad lõikavad rauda,
kui ma sulamina kõiki õlisid võin kanda,
ilusad asjad ei pidavat tähelepanu küsima,
vist on selleski tõde, vist oleme ilusad,
võibolla mõtlesime me ise need tõed,
parandan, võibolla oleme me tõde,
see armastus ilusate asjade vastu.

Monday, May 6, 2024

Hõbelook

Kuhu sa panid oma varjamiste panipaiga?…,
kuidas närinud on teadvuse hiir läbi sinu,
läbi su olemise sameti,

kuidas küll vangutasid inglid pead,
ehmatava rõõmu päris-hetk…,
sinu hing kui viljuvad tulukesed,

me nägime maiste paadimeeste kaugeid silmi,
nende silmade valgeid,
kui kuuma usu vankumatu valjus,
see vali vaikus,

kummis mere tilast-tiline õrnus,
sügav nagu mõne naise silmad…,
enne, jah, enne kui pöörab oma keelega,
pöörab minu oma,

siis siin kus istunud on sadamate kuningad,
laenatud kroonide ja piduste nägudega,
Hesse Stepihunt pähe kulunud…,
Nõnda kõneles Zarathustra kui piibel,

aga vot sealt edasi, 
kus tulevik meid kõutsidena haarab,
näeme alles uusi alguseid,
ning neid kellele nimesid andma peame meie.

Saturday, May 4, 2024

ὀβολός

liigu sajajalgse iluga,
sära milleeniume raksatava haamri alt,
korda, et kõigutada Universumi kannalt,
vaata kuidas tantsivad liblikad ja mesilased,
kuu mis kuhugi on saand,
tal pole valgusest aimugi - kes ütles…,
et nöör mis sidund paadimeest,
see oboolina raskus,

aga raske on kergeks saada, ta ütles,
nüüd tuisku ja tormi ja külmetavat kunstnikku,
kahvel põrandal, laudlinal küünlavaha,
nende armastajate sõjahüüd,
kes hommikuti musta leiba lõikavad,
Tallinna kilu, laste kilked kui konservi avatakse,

puudutuste paljusus, külg küllale liiga ei tee,
me oleme tulevik, selle Maailm maalimata
nüüd sinuga koos me läheme,
aeg kõigest krantsina kõrval, silmad pahupidi,
juured mis sügaval ja kosmos kohisemas kõrvus,
Ground control to Major Tom,

ütlemata rõõmsa ilme mitmik-mask,
maagina kaevandatud tõelisus,
kusagil südame ja meele vahel me kohtume,
osta lilled enne tema ette astumist, ma mõtlesin,
talle meeldivad ilusad…,

kurva kuju roheline rüütel, ma olen valmis nüüd…, 
pea siis maha!…, aga sina toitma pead lohet,
tema seitset pead ja keigarist keha,
kui näeb näitsikut, ta kohe nahka paneb,
laps kelle meelest toob jõuluvana ema koju,
kui tulevik mis lootjate manu,
nad sättind kallimale pähe tanu…,

seda riimi tunnen nagu viite oma sõrme,
…, saekaatrimeestele, kui kodu mida hüüda omaks,
seal metsa ääres, lubivalge ja sooja hingega,
katuse kohal patseerimas linnud,
sugu tundmata, naeratus nähtamatul ilmel,

varsti on liiga kohe,
kuid palun ole kohe, 
varsti on liiga hilja.



Tulevik

Päikese kuldne kuma su veatul palgel,
mõnest aiaaugust läbi lupsav kadakas

algus millel pole lõppu,
klaas õues laua peal, 
herilased ligi, liblikad lepapuul,
kristalne veetilk su huulel,
las ma limpsan ära…,
mõned viisud vanal keldril,
mustsõstrad on veel tulemas,
lauge tee viib käänates saunani,
sealt otse järve,
kus hommikul püütakse kala,
sul on kaunid käsivarred,
nii hoitud hing,
kuidas loodus ja sina,
te mängite klaaspärlimängu,
mina kui magister ludi,
kõik saab ükskord selgeks,
sinu kannatused olid ilu äratajad,
su vead olid tõe rüü,
su vari oli valguse peit,
nüüd algab igavikuline…,
kus looja saab looduks ja luua,
ja maasikad tulevad nii magusad,
ning et neid söövad lapsed,
keda meie vaatame imetlusega,
kusagil kukub kägu,
minu isa kes ta vaatab pilvi,
naeratab vanaisa tundmust,
seal puudutab ta kätt üks viljakene,
puudel tantsivad lehtede rüüd,
naer on kõigi kõrvus,
aed mis laulab Maa ürgset laulu,
see sosistab mu tulevikku,
me vallatleme vabadusi,
õhk kui laetud energiast,
puhtast loomest ja lapsemeelest,
kuidas ma hoian su pihta,
kui jahe jutt meid sulatanud kokku,
allikas mille kaldal kord kohtume.

Friday, May 3, 2024

Visioon

Kusagil alt-kõrgustes, 
valgustumise ja pimendumise piiril,
seal tormide ja tuulte üsas,
kus pisikesed ja vaprad linnud,

seal kannab kohev ja selge vägi,
ta kannab meid õlul,
üle hallide katuste ja roheliste väljade,
mustavate metsade ja säravate linnade,

sinna pole tarvis mõtteid,
selge allikas joodab kõik janused,
muistne kahhel joonistub roosiks,
tali on jäänud kaugele…,

pole jääd…, pole pilvi,

ainult ustavad tuhvlid,
mõni kuldne meenutus,
laste kilked talveaias

ja üks lummav figuur,
kohe valmis embuseks.