Kuulsus ja kohmetus

Mis on luuletaja päevatöö hind?

ehk igavik kui mitte miskit muud
ehk üks närune "kärab kah"
ehk ühe süütu tütarlapse
armastuse esimese palangu hetk
ehk poodu nöör
ehk isa laps
ehk kuulsus ja kohmetus
ehk tehtud luuletajate muie
ehk üks vaikus enne plaksutust
ehk üks rist enne hauda

või on luuletaja päevatöö hind
üks elatud elu?

Ühe kaotatud aseme asendad teisega
ja pead meeles olla tänulik
et veel jagub kodusoojust
ja hingerahu nendel
mardivarbaidkülmetavatel õhtutel
kus tume ja joovastav vedelik
loksub pläskus mille
said ühelt kodukandi kodutult
filosoofilt

ühe kaotatud aseme koos
kaotatud seemnega

võibolla kui ehk jah
ei taha ja arvad et oleks
ei pea paha poiss olema

nii et oleks need asemed
sinus endas
oleksid tigu siis kannaksid
kodusoojust ja hingerahu
endaga

aga sina oled üks paljas inimporgand
tuhised läbi universumi
oma kilpkonna seljas
ja imestad miks end kunagi
koduselt ei tunne

rahune ja võta hetk
võta või kaks
ja mõtle mida tunneb hobune
kes magab ainult püstijalu.

Lago di Como ehk kuidas lõunas jahu jahvatada ei saa ja sellega needus murtakse

Kui me lõunatasime Isola Comacina metsa
kasvanud saarel ja sa olid parasjagu
kammimas oma heledaid juukseid,
mis Itaalia päikese käes peegeldasid
niivõrd valusalt, et palusin sul reisi
esimesel päeval kübarat kanda, siis kuulsin
ma kellasid.

Alguses vaikselt, nagu kukla tagumisest nurgast,
siis aina kõvemini, kuni viimaks tundusid
need kellad olevat mu nina all.
Seal aga olid hoopis sina.
Särasid oma teadmatuses.

Mulle meenusid Como piiskopi Vidulfo
sõnad, kui ta needis saart, et kellad ei löö
ja kivid ei asetata kivide peale.

Ja siin sa oled, ning kellad löövad nii, et
isegi viimsepäeva ratsanik kataks kõrvad
ja pöörduks tagasi Issanda juurde täiendavaid
juhiseid saama.

Sa õhkad okste vahelt piiluva päikese poole.
Su põhjamaine nahk on mitmenädalasest
reisist jumetunud.

Me oleme sinuga justkui kaks kõva kivi.
Jahu meiega võibolla tõesti ei jahvatata,
aga Vidulfo sõnadele oleme öösiti vastu.

Öösiti saavad needused murtud,
kui nähtamatu jõud meid voodis
üksteise peale tõstab.

täna öösel võime vaadata taevast ja leida
end tähtedena ujumas kosmilises pimeduses

täna võime seista seljad vastamisi ja leida
sisemise äratuskella mis piriseb meile
tere tulemast elavate maailma
tere tulemast kaunis

tere tulemast

täna öösel jätame varjud maha
lonkava päeva valgusesse
ja sulandume ühte

täna leiame üksolemises kaduviku
väärtuse
kõik sidemeta vered
kõik vennad õed
mu inimesed

täna leiame ja tervitame
sest täna on meie elu
esimene päev

kuidas saab veel paremaks minna?

kõik kloppimata vaibad
millel tallanud on sõdursaapad
viisud ehk kingadki
kõik salajased korstnapraod
kus noorushõbedast lusikad
esiemade prossid ja riigivõimu
pilkavad armastuskirjad
kõik need rehed ja tared
ja murtud isade murtud valed
kõik need kraavid
üle terve maa
kõik need sood ja järved
kõik need valged suitsuviirud
põlismetsade põuest
samblate embusest
ja kellegi lembusest
kes puhkab siin
enne viimsetunni gongi.

Kompass

Sa süstid armumürki pole hullu sest
mul veenid mustad süda mehhanism
sa süstid armumürki pole hullu sest
saab igavikuks elu kataklüsm

saab igavikuks laintes paat ja siis
ei tule tund mis suure tormi viiks
ja majakaid ma näen neil pole vahti
mul süda kulutand on mitu tahti

pole hullu oled kääbus oled täht
väljast külm ja sisemiselt soe
too mind koju sest meid kaht
ootab kagu kirre edel loe.

Tema põldudel kasvasid ohakad

ja mets oli nii kaugel nii kaugel

metsa taga oli veel metsa

nii kaugele kuhu silm ulatus

aga silm ulatus ainult puudeni

kõik ülejäänu oli enda teha

teha veel mõni kraaps taeva
särasilmale
teha veel mõni unine ringutus
enne silmade sulgumist

mitte vaadata vaid tunda
sest mets on nii kaugel nii kaugel
aga silm ulatub ainult puudeni.

Sõlmitud salmid

Kõik tühised sõnad on puseriti
okastraadiga seotud
kõik andamid on antud tumedatele
vetele
leegid leegitsetud kõikidel punastel
kalendripäevadel
kõik salmid on sõlmitud kaunitest
sõnadest
kõik kaunid sõnad olid kord puseriti
okastraadiga seotud

ma ei teadnud uskuda uskumatut
aga ma uskusin teadmatut
ma ei tea miks see on nii nagu
see on
aga see on nii nagu ma tean

kõik sõnad saavad kord helisema
kellegi teise hinge kumedas süvikus
ma usun seda

ma tean veel kostub mõni palve
ma tean uskuda valikutesse
ja sõnad saavad teoks

ma tean neist puseriti okastraadiga
seotud sõnadest
saab veel tuhandeid sõlmitud salme.

Arbor vitae

Kes ütleks, et minu aias kasvav elupuu
on õitsenud oma viimse õitsemise?
Ka õiteta taltsutab ta sügise kaoses aia.
Tema oksad silitavad suitsuse tare varemeid.
Pakuvad lohutust. Äratavad elule endiste
elanike vaimud. Vaimud kes hingedeöös
otsivad oma kohta. Seda õnnist hetke
paradiisi ja põrgu vahel. Vaimud kes ei soovi
muud kui olla meeles.

Ma ei sunni teda õitsema. Ta teeb seda siis
kui tunneb valmisolekut. Ta õitseb kui
kääpavahid on relvad sulatanud aknaruutudeks.
Ta õitseb kui lapsed tunnevad jälle rõõmu elust.
Kui elatakse elamise rõõmuks.
Kui vaimud on jõudnud kõrgetesse kodadesse
ja võtnud istet oma troonidel.
Kui inimesed on lõpetanud vaimude moodi
elamise.

Ta õitseb, sest armastab, mitte sest peab.

Sai südamele rada

otsatu tunde tõttu sinu armumise säras
lepin ja loodan et paned mu ära pärast

pärast tuleb veel üks tunne üks rabavam
üks pagana suur üks pagana tabavam

pole olemas otsa pole olemas äärt
pole üks teisest rohkem siin ilma peal väärt

pole suudlusi ja lembust nii varnast võtta
tasa ja targu sest tark ei tõtta

ära tolmuta mu õitsevat armuvilja
peatu nüüd hetkeks pole veel hilja

otsatu tunde tõttu sinu armumise säras
olin su südame olin hinge varas

lõigatud said niidid nüüd seome jälle
kui poleks armastus ehk jätnud jälje

Tähelepanu

Mul oli hiljuti juhtum, kus mees otsis oma naist.
Otsis ja otsis, aga ei kippu ega kõppu.
Pani kaamerad tuppa koos liikumisanduritega.
Heliseadeldised, et äkki on naine nii lahjaks
end dieeti pidades näljutanud, et pole enam
nähagi. Et äkki on naine avardunud vaimselt
nii palju, et on muutunud energia kogumiks.
Täitsa ilma lihase kestata.

Mees otsis läbi kõik sahvrid ja kapid. Kõik
praod ja vuugid. Aga naine oli kadunud.

Lapsed olid alles. Söök oli laual. Nõud
olid iga päev pestud ja kuivatatud. Vannituba
oli korda tehtud. Lapsed kasitud ja
koer söödetud. Aga naist polnud kusagil.

Mees vaatas, et egas midagi ja pani suitsu ette,
ning võttis ühe pudeli rummi.

Ja mis sa kostad. Kohe naine platsis.

Flash forward-iks nimetan ma tugevat
taju. Valikutest tulenevate tagajärgede

reaalse visuaali nägemist. Nagu mitmiktaju,

aga eredam, hingavam, õhkavam. Nagu 

elusolend, kes sünnib, areneb, sureb ja nii

iga mu tehtud sammuga. Üha uuesti ja uuesti.

Back in a flash või flashback, kui surfan
niivõrd kaugele mineviku alleel, et mõni
kord ei leia enam koduteed. Loon nii
kauni oleviku. Nii kauni reaalsuse,
et minevik ei astuks mu kandadele
ja tulevik ei koperdaks ees. Iga päev
tasa ja targu. Iga päev. Iga päev.

Sosin

Täna on üks tumedus mu hinges. Ma ei peleta teda,

vaid surun tugevalt oma rinna vastu. Ütlen, et oled minu

ja näita mis on sind ärritanud. Mis hinnangud oled 

andnud endale ja teistele? Mis hinda oled pidanud maksma

vihkamise rõõmuks? Miks teeb vihkamine sind

niivõrd rõõmsaks? Kellele see kõik tegelikult kuulub?

Mu kallis tumedus.

Täna on üks teinegi mu hinges. Üks vaikne sosin,

kes palub hellust, aga nii vaikselt, et teda alles 

päeva lõpus kuulen. Tagasihoidlik sosin, kes kõigile

möödujatele tervisi saadab ja vaikselt ütleb, 

et armastab neid. Nii väga vaikne on see sosin.

Ma juhatan selle sosina tumedusega kokku.

Sobivad nad niivõrd kenasti selle igavese päeva

mentaliteediks.

Tabatud õnn

Kleidi äär libiseb vaikselt mööda maad

ja ta tundub hõljuvat millimeetrite kõrgusel pinnast.

Sära ta silmis peegeldab tulevikku.

Ei kuule tema sõnu, vaid tajun pehmust.

Emad hoiavad oma lapsi selles pehmuses

peale sündi. Igavesti. Tema on üks õnnestunud

olevus. Ta peatub vaid hetkeks, et katsuda 

mõne kolletuva puu tüve või silitada

minu habetunud põske. 

Ma ei räägi sõnagi. Ei suudagi. Kuulatan, et

ehk kostab ta mulle mõne maagilise palve.

Loodan, et ta tõstab mind kõrgemale

endas. Lootused purunevad, et uuesti

kokku sobituda täitunud unistuseks. Tema

hämming on imetlusväärne. Nagu äsjasündinu,

vaatab ta kõike imestusega. Lehvitab oma 

udemes käsi läbi õhu, nagu sooviks ta linnuna

proovile panna oma identiteeti. Ta libistab end

murule pikali ja ohkab. Ohe mille ehk jumal

seitsmendal päeval valla lasi, kui maailm oli loodud

särama läbi tumeda aine.

Loodus paistab elule tärkavat tema ümber.

Valgus saab valgemaks. Sirelid toovad oma 

viieõisikulised lehtede alt välja, et tabamata 

õnn saaks kord tabatud. Ma lahustuksin,

kui mu kontsistentsis oleks puudu olemise

illusioon. Aga ma olen õnnelik, sest 

mõned illusioonid usun ma tõeseks.

Elu

Liiga kiire olla vaba.
Ehitad oma vangitorni. Sätid trellid akendele. Unustad ukse ja redeli.

Liiga kiire olla kadunud.
Oled unustanud oma tõelise nime. Kuidas sa end kutsud? Kuidas leiad?

Liiga kiire olla katki.
Lõhud värsked marjad ja pungad. Oled elevant portselanipoes.

Liiga kiire armastada.
Oled karistanud end kogemuste eest. Oled peksnud end vait. Miks vihkad?

Liiga kiire elada.
Jalutad mööda ja läbi kaashingajatest. Riivad kasutamata tiibadega.

Liiga kiire surra.
Tahad lahkuda. Loodad pääseda. Oled igavesti õitsev ja närbuv.

Seal altar hoiab põlvili

Sisemised hammasrattad on kulumise äärel
kui pisike naine madaldab end suudlemaks
mu laupa. Tema parfümeerimata keha õhkab
armastamata jäämisest. Palub mul tõusta ja
puhastada põlved. Kanda teda jõe kaldale.
Palub mul istuda koos temaga samblal,
millel juba istunud kümneid kadunud
armastajaid. Minu kellal on puudu osutid,
kuid midagi tiksub. Vaikus sätib oma laenatud
teki meile peale ja pisike naine pigistab mu
kätt. Temal puudub hirm ja hinnang.

Kaduvik.

Tema seob mu paelad kinni ja peseb voolava
veega kortsus lauba. Ütleb, et selline vesi
puhastab vanadusegi. Ütleb, et kaua ma
olnud olen. Kaua tulnud. Kaua lähen.
Ütleb kõike seda sõnatult. Pisikene naine
on imetaja nimetaja. Kuulus kellassepp.
Haldjaprintsess. Jumalanna. Ingel. Tõde.

Sulnis.

Osutan kõrgusesse. Ta raputab pead.Ütleb,
pole ülemist ega alumist. Pole head, pole halba.
Pole kõrgust, pole madalust. On vaid olemine.
Nii ma siis olen, käsi tema peos, silmad tema
õlgadel. Valetan end pisemaks. Ta sirutab võtmaks
jõest kiviklibu – voolava jõe ainukesed pärlid.
Laseb mul tundega valida. Tibu, tibu, ära näita.
Puhun ja pehmetes toonides pruun-puna-kollane
kivike, lillade täpikestega istub tema peopesal,
nagu tõeline tibu, kes lennata ei oska. Sätib selle
kivi mu rinnale. Kuumutab mu sisse. Täidab
rinnakoja. Ütleb, et nüüd on mul jõe süda.

Äratus.

Avan silmad.

Ragnarok

Alles oli ilm valgust täis, nüüd langesid
pilved nii madalale, et katsu või käega
ja kõik on niivõrd hall. Läbi suure halli
otsin su kontuuri. Universum tundub
olevat aja hüljanud meie ruumist.
Hetke pärast on kõik korraga. Ainult mõne
hetke pärast saab aeg läbi luubi kõrvetatud.

Kusagil on poolsündimata lapsed kitsikuses.
Kisa langeb põrguni. Kusagil on pooltegemata
lapsed, valmistumas prügikonteinerisse
sukelduma. Vanad hinged tuuseldavad pööningutelt
alla tänavatele ja kaasikusse. Noored hinged rebivad
end oma lihasest kestast ja huikavad lunastust.

Aga mina seisan, lihast ja luust, soolast ja vahutavast
verest. Pummeldamata purjus. Nägija nägemata.
Armastuseta armastaja. Seisan tõusva maa ja
langeva taeva vahel ja otsin sind. Tean, sa jõuad
enne lõppu. Tean sul on veel natukene tegemist.

Kas olen palunud end olla siin ilma pääl

nii kivipehmena?

Kas olen palunud neid varbaid, et aina 

lüüa kõikide mõeldavate kappide ja laudade

nurkadesse?

Liiga keskmine ja liiga normaalne on olla

üdini õnnelik või üdini kurb.

Rahu ja vaikus, kui keha on peletanud hinge.

Söön viimaseid pärleid otse su taldrikult,

sest nõnda need sead ju söödetud saavad.

Kas olen palunud olla su südame

vangikoja treenitud valvur?

Kas olen palunud end olla nii mõistmata

tuline?

Veel mõne aja pärast saan ma kõvemaks

kui kivi ja sinu ajahammas ei hakka 

mulle enam peale.

Kus on nüüd need kroonikud ja laululinnud?

Kuhu peame põgenema endi eest?

Kus oleks kaitset nõrgale ja armastust?

Siin on ainult rafineerimine, kuid

mõni kivi on kaunim loomulikult.

Poeet langeb taevas nähtud
Castori ja Polluxi ees põlvini.
Temagi soovib särada nagu
Püha Elmo tuli oma elu
viimasel merereisil.

Tema ei kükita tormi ajal varjus,
vaid ajab pea kuklasse
ja karjub.
Ta karjub sõnu muistsetes keeltes,
siunab ja nutab kaasa.

Kui laev on karile jooksnud,
siis võtab poeet enda vammuse alt
välja ühe mustades ja ühe valgetes
sulgedes tiiva.

Nõnda tõuseb ta tormi varjus
ja rebib end läbi vihma.
Kusagil on mägi ja mäe taga valgus –
sinna peab ta jõudma.

Kas saab torm kätte nagu teisi enne teda,
või langeb ta liueldes valguse käte vahele?

Kas saab alguse läbi valguse
uue elu koidik?

Tule ja ole mu majakavaht
tule jaluta loojuva päikese sammus
minu kivisel rannal
tule ehita endale ulualune minu
kadakate varju

siin kaisutavad sind soolased tuuled
siin avaneb taevas ja karjub sinu nime
ja sinul pole tarvis karta
sest siin oled sa minu

õhtuti laulan su unele
ja valvan
valvan ja olen olemas

sina ole minu majakavaht
ja juhata minu väsinud keha
tagasi
tagasi sellelt merelt

aga hing see jääb alati sinuga
seni kuni keha leiab selle tule
seal eemal horisondi taga.

Sai aega antud

Üks kaks kolm, samm, samm, samm
ja pilku üles seades – vasakul paplid,
paremal paplid.

Allee on värskelt kruusatud ja rudiseb
nii mõnusalt talla all.
Siin kõndides meenuvad need
spagetivesternid, eriti Sergio Leone omad,
seal kus Eastwood oma debüüdi tegi.

Või oli Chinatown parem, ei seal mängis
see Jack Nicholson.
Samuti kobe tükk.
Film, mitte näitleja, või noh, kuidas võtta.

Aga siin alleel rudistades, kohanen
enda oludega. Iseendaga.
Hingan sisse olemise karget, pärast vihma
värskeks pekstud õhku.

Kusagil lendab linnuke, ehk teinegi.
Kusagil kaugemal sõidavad autod
ja autodes on igapäeva inimesed
oma igapäeva muredega.

Mina olen siin paplite vahel ja
kujutlen filme ette.

Obsessiivsed mõtted ei taba, kui lähedal
pole hingelistki. Annab võimaluse
endas tundlikumat informatsiooni käsitleda.

Ümisen ühte viisijuppi, ei meenu mis see oli.
Rögastan kurgu puhtaks ja
pistan ette ühe "RAW" keeratud sigareti.
Samal ajal rudistan aina kaugemale
ühiskonnast.

Viisijupi saatel sean sammu.
Tempo, tempo, tempo.
Taevas mu kohal võtab hoogu,
et õhtusse sumbuda.
Pilved on ridamisi, nagu valged
rehvijäljed sinisel liival.

Kusagil kuklas pitsitab üks kehaline
tunne – see suhkrusai ja kella ühene
koka.

Ma ütlesin, et anna aega ja aeg sai antud.
Selle sinise taeva taga on pilkane pimedus.
Universumi piire pole veel seatud.
Olen küll paplite vahel aga sulen
silmad ja tunnen end tähtedevahelisena.

Kuidas küll suurem olla?
Kuidas küll kaugemale näha?
Tunne.Tunne.Tunne.

Ehe ja hea

Mina ei taha,ei soovi olla üks neist uduste
silmadega vennikestest seal trollipargi lähistel,
kussutamas käterättidest pampu oma süles.

Mina ei taha, ei soovi olla see prussakas su
vannitoa seinal, kui askeldad seal oma
ihupesu kallal.
Kui loodad ja soovid seal peegli ees oma
hinge- ja südamesoove.

Mina ei taha, ei soovi olla see räpane vanamees,
eiteakust, kes Maximas näperdab oma
viisaastaku plaani järgi pesemata kätega
puu ja juurvilju.
Näpib ja siis need südantõõvastava rahuga
tagasi paneb.

(MMMMMMM kui ehe ja hea)

Jaaaaa, ma nii väga ei soovi.
Jaaaaa, ma nii väga ei taha.

Mina ei taha, ei soovi olla see monument,
mida plaanitakse ja juba alustatakse,
aga siis kunagi oma kohale ei sätita.

Ei taha.

Mina ei taha, ei soovi olla see
taskuid täis mantliga, lõikamata juustega,
avalikus kohas psühhoose ja tõmblusi
tõrjuv narkomaan, kes viimati oma
erektsiooni lapsepõlve pildi pealt nägi.
Seda nii koledal kombel nutuga taga
igatsema hakkas ja end selle tõttu
Olansapiinist surnuks sõi.

Mina ei taha, ei soovi olla see üksik luuletaja,
kes kirjutab oma viimase 20 aasta
kurbadest armukogemustest.
Naeratades seda laia
naeratust, pisarad mööda põski nirisemas.

Mina ei taha, ei soovi olla õel ja viril.
Selline siunav, kiunuv inimkrants,
kellel on ahistav peremees
ja kes süüa saab ainult korra nädalas.

Ma tahan rahu ja vaikust.
Ma tahan elu ja armastust.

Tahan olla see tuules kiikuv nisupõld,
millel kombain sügaks pinda.
Millel loomad ja linnud oma palakesi
leiaksid ja pesasid ehitaksid.
Suguohkeid ohkaksid.

Mina tahan olla see viimane šokolaadi
tükk, mis lahkesti sõbrale või kallimale
kingitakse, seejärel enese sõrmedega
keele peale sätitakse.

Mina tahan olla need liblikad
armunute kõhus.
See kaunis segadus hinges.

Mina tahan olla õhk mida sa hingad,
et oleksin alati su sees, kõrval, ümber
ja kohal.

Mina tahan olla su igatsus.

Ja kunagi, kui morbiidsus kauniks muuta,
tahan olla su kirstu baldahhiin,
et sul igavesti hea ja pehme oleks
minu peal puhata.

Ja kui soovid hoopis põletatud saada
peale surma, võin ma olla leek, mis
su keha limpsib, et me koos saaksime
kõrgusesse tõusta.

(Tsssshhhhhh)

Ohh hõissa

Valged linad loksuvad tuules ja kõik on tasa,
sest minuteid tagasi käis ta mööda, käis läbi.
Kõik kuulsid, kõik tundsid.

Kokku nässerdatud kommipaberid krõbisevad
taskutes. Põlveõndlad on liigse soola
pruukimisest teravat valu täis.

Aga ükski hingeline ei tee piiksugi.
Ükski külaline ei julge, ei taha.

Hiljem laua taga sosistatakse tõtt.
Harjutakse.
Lauad on kaetud soolaliha, Krakowi vorsti,
kange viinaga. Pitsid ja karahvinid läigivad.
Mõnedel pitsidel on punaste huulte märgid.
Mõnedel saiatükid. Mõni on purunenud.

Aga nüüd ei julge keegi tõsta ainumastki
pitsi, ega kahvlit, ega nuga, ega lusikat.
Tõde kõlab juba mõneti häälekamalt.

Keskealiste meeste õllekõhud kannavad
lauda. Naiste ära imetatud rinnad puhkavad
taldrikute vahel.

Kõik on valgest valgemgi.
Terve ilm on nüüd tõde täis.
Soolatud õndlad raksuvad nüüd
tantsu saatel.

Ja vaikus otsib oma koha uute
pulmaliste juures.
Ja valgeid linu loksutav
armastus paneb vaikima
ja pitse langetama.

Paneb inimese värisema
ja tõde sosistama.

Armastus teeb seda kõigiga.

Soojade südamete paraad

Päike on hakanud madalamalt käima.
Meie aga intensiivistusime.
Silmad on pärani ja suvelõpu pruunistunud
õlad on katmata vastu raheroosku.

Päike on hakanud madalamalt käima.
Aga mitte meie.
Kõrgustesse oleme tõstnud oma pead,
kaelad on nii kanged, aga varsti on
kõikjal nii suured hanged.

Nii suured hanged, et lapsed ei ulata akendest
ula peal olevaid krantse nägema.
Ei nad siis tihka isegi sääritud kirsadega
enam lumes tallata.
Ei nemad soovi karupükse, ega villasalle,
ega kombinesoone, ega käpikuid.

Ega soovi meiegi enam.

Soojade südamete paraad –
sellega sulataksime rajad.
Et lastel oleks minna ja olla.

Millal meie küll olla saame?

Suiguvad südamed

Meie ei olnud ju need naabri-venelaste moodi,
kes õhtuti trampisid ja karjusid.
Sina ütlesid selga sõnaga, meie oleme külmad
Eesti hinged.
Sina ütlesid veel selgema sõnaga, et keegi ei
suuda mind päästa, kui ma ise seda ei tee.

Aga kes siis sind päästab?

Nüüd oleme siin ja seal, ilma peal laiali.
Hellitusi jagame öösiti jahedatele tekkidele.
Suudlused kirjutame paberile, justkui templid
tuleviku tarbeks.

Aga kes siis sind hellitab?
Kes annab suud?

Meie ei vajanud teisi, et endid realiseerida.
Et uskuda uskumatut ja naerda seni,
kuni nutt saab valla.
Meie kannustasime üksteist.
Sinu präänik on nüüd päikese käes
tuhmistunud.
Sinu piits ripub koridoris.
Ootab narmendavaid hingi.

Aga mina ja mina ise läheme nüüd
kätest kinni. Prillid on puhtad
ja sära palgel.
Sa oled siin ja seal eemal.

Aga mida sa mõtled?

Tasa sõuab laevuke udunõlvalt alla.
Tasa astub tallake murumättalt
ja tasa, nii tasa, suigub südameke.

Suigu, suigu lapse hing.

Hakatus

Peale seitsmemagajapäeva tulin ma koju
ja istusin tundide viisi selle ühe ja sama koha peal.
Kui lootus oli juba lõppemas
ja tagumik plekiliseks kiskus, mõistsin midagi –
meie kirg on leek, mis toitis meid,
aga leeki ennast peab ju samuti miski toitma.
Kas sätib halud alla mõni ammu lausutud meelitus
või armuavaldus, kas ehk kütab viimase polstritüki
turmatules see ihaluse nostalgia, see meeliülendav
pilt sinust alasti voodis ringutamas.
Või paneb meie armastuse
krematooriumi kärssama üks õige ja hea keretäis.
Selline mitte-just-füüsiline keretäis,
kus neelatusi ja lurtsatusi on rohkem kui lauseid endid.
Kus pisarate soolasus on võrreldav Surnumere
lonksuga. (Ka meie sisse jookseb 29 väävlijõge).
Või istuvad meie leegi ümber tuhat inglit
ja küpsetavad vahukomme pulga otsas,
nagu mõnes USA coming-of-age filmis.
Ja nende inglite öö on igavene ja külm,
pole imestada siis, et lõket sellel parajal
pruunistuva-vahukommi-temperatuuril hoitakse.
Parem oleks ehk isegi, kui meie leek oleks
volbriöö tuli ja nõiad ning miniatuursed saadanad
selle ümber oma võlutatsu tantsiksid
ja oma kapju kokku klõbistaksid ja
leekides oleksid nende samade tuhandete inglite
näod, kõik valugrimassides. Missugune vaatepilt
see oleks. Aga ma vist arvan, et meie leek on hoopis
see säraküünal kaks aastat tagasi, kui me liiga täis
või pilves olime ja saluudi ost perse läks.
Säristasime seda küünalt, samal ajal üksteise kuukaare
silmades seda lootust nähes, et ehk seekord
ei kuku need lubaduste rasked ja vettinud sõnad läbi
meie usalduse mädanenud põrandalaudade.
Aga mis seal ikka. Hea, et vähemalt leekis.
Kus mu tulemasin nüüd jäigi?

Sa oled reedene grill-liha,

mis üles soojendatud,

hapukas marinaad teeb keelele liiga

aga pipar ei lase mul mõista,

et oled halvaks juba läinud.

Sisimas ma tean, et siit head nahka ei tule.

Söön su ikkagi.

Olen varemgi söönud halvaks läinud liha.

Mu magu on treenitud.

Aga homme ägisedes voodis,

mõtlen, et maitseelamus oli,

on ja jääb.

Haigutajad

Meid empaatiavõimega inimesi
ja need teised psühhopaadid ja sotsiopaadid
ja kärnakoorijad, hingesittujad, muidusööjad,
varanurijad, laibahoorajad, valesallijad,
pesapunujad, armunurujad.

Pikk nimekiri libapatustajatest.
Pikk, pikk nimekiri meie kallitest ligimestest.

Kõigi nende inimeste hinges on üks tiik,
selle tiigi keskel on üks saar,
sellel saarel on üks sabatäht.

Ammu langenud.

Kõik see sära saab kord...

Aga lahkumise tund sai löödud

Sellel ilusal päeval, mil hommik oli karge,
ma viskasin hilbud seljast
ja kutsusin sind tantsule augustikuisele
nõmmele.
Kutsusin sind hingama varaste tundide
üksindust.
Kutsusin sind leidma vaikuse,
sest lootsin seda nõnda isegi leida.
Sest lootsin end tantsida vaikseks.
Hingata ära.

Hingata sinu rütmis
ja tunda su jahedaid sõrmi.

Meie ruumil puudus aeg
ja taevas keerutas end meie kohal
tähti täis.

Kui oleks meid neelanud see hetk
ja sulatanud ühte.
Kui hommikud olnuks igavesed.

Aga lahkumise tund sai löödud.
Pakkisin sulle mälestuse kaasa.

Selles tantsime igavikku.

Ei hoolinud ma endast ja teisedki kaotasin ära.
Ma olin liiga pahur, liiga nälgas, liiga pime.
Mul paistma hakkas paradiisi värav.
Jah, see oli üks liiga suur ime.
Jah, ma karjusin vaid ühte nime.
Ma olin väsinud, ei teinudki kära.
Veel elad? Veel armastad? Ehk lepime?
Veel mälestusi ja soosingu sära.

Tunamullu langesin roogu.
Tunamullu võtsin ma hoogu,
et öelda sulle tasa ja targu,
et meie ei iialgi hangu.

Abielumerele

Tean kaldale uhut on meelsadki neiud
ja mehed on räpased
jah räpased indiaanipoisid
nad uudistavad valget nahka
itsitavad puude varjus
ei kasvagi suurteks
ja need meelsad nii meelsad neiud
on hädalised
merelt nad tulid kodu on kaugel
ookeani taga
nende palved on häälelt hõbe
ja indiaanipoiste hütid on räpased
ja kõduhaisu täis
ja nahku ja tossu ja kuivatatud liha
aga sinna viiakse need neiud
et toibuda ja uudistada veel lõkketule
valgel neid valgeid nahku
neid sillerdavaid sooni
aga neiud tahavad tagasi merele
tahavad ookeani taha koju
tahavad indiaanipoisse kaasa viia
teha koduseks
teha inimeseks
sest kõlblus ei luba elada hütis
õige indiaanipoiss
peab olema hoopis eurooplane
võõral maal niudevööta
higistama talvel ja külmetama suvel
ei tohi itsitada puude taga
vaid kummardades paluma tantsule
vaid meelsad neiud meelsatena hoidma
nii ehitavad need indiaanipoisid
ise oma laevad
need vee peal kiikuvad kirstud
et päästa neiud
et langeda ära oma teelt
et abielumerele ja ükskord
ehk jõuda tõotatud maale
sest need meelsad neiud tahtsid ju koju.

Üks vahast lembeluule – lugeda varjus

Saab vahast  varsti jälle inime
on lootust ehk minulgi
kaua ma ikka siin sulan
pean end laskma tahkuda
su kuumuse sulgen metallvoodri vahele
ja lähen naudin jahedat pärastlõunat

ennegi on need pärastlõunad olnud
tahkuvate meeste päralt
ennegi on kellegi jaoks päike
pilve tagant välja tulnud ja sulatanud
värske mehe
ajanud ta tuppa pimedasse nurka
armastusluulet kirjutama

ohh seda kuumust
neid päikesetorme
neid seiereid tagurpidi väntajaid

naised naised naised
meie kuumus meie päikesed
minu seierid on täitsa pilla-palla
tegite tormi minus
tegite minust tormi

minu päike paistab kardina vahelt
ma tean ta on seal piilub ja meelitab
vaatan ilmateadet ja elan ainult pilvistel päevadel

ei mind sulata enam keegi.

Sügis tuli, tali järgi

Siis saabuski sügis. Su meelest on ajand.
Ei leia ma und ja värisen ammu.
Ei kolleta lehed. Ei varise majad.
Kui porised loigud nüüd püüavad sammu.
Taas tulevad hallad kui kuuma on vaja
ja käpikuis sõrmi saab kastetud leeki.
Taas kordub üks sõna, üks räpane kaja.
See vorm ja kuju, ehk kuulaks nüüd keegi.
Kui tardund on meel ja kell lööb kolm,
siis lendabki kaas ja plahvatan valla.
Kui toast on alles vaid tuhk ja tolm,
siis lõpebki kõik ja annan ma alla.

Energeia

Ütle mulle, kas pead meid endiselt kahetipuliseks Iremeliks.
Ütle mulle, kas loed siiani Verschiebung der Kontinente´t.

Mina aga üritan panna enda Mina kohtuma enda Varjuga.
Mina aga üritan kuulata oma anima salasosinaid.

Sa räägid, et olen lummatud binaarsest nomenklatuurist.
Seda loomulikult, sest ladina keel pidi füüsilise keele
romantiliseks kujundama.
Sa räägid, et salaja paned sa äratuse öösi, et minu
uneluses pomisetud lauseid talletada.
Et ma ikka jääksin sinu mälestusse ja mitte ainult
ärkvel lausutud sõnadega.

Mina ei suuda ära imestada sinu veidrusi.
Mina hakkan vaikselt mõistma, et oledki minu anima.

Ei usaldanud enda meeli ja olin kindel,
et sa oled minu kujutluste vili.
Laususin isegi kõvahäälselt Kanti tsiteerides:
"was mit den materialen Bedingungen der Erfahrung
(Empfindung) zusammenhängt."

Niivõrd palju uskusin enda hullumeelsusesse.
Niivõrd palju ei lubanud ma endale luksust sinu näol.
Niivõrd palju unenäolisust.
Mask maskil.

Energeia – olid sa ilmsi?